Signe Kalberg

Kolmanda nooruse rahvaülikool on koolipinki koondanud pensioniealised õppurid, kel jagub teadmishimu ning tahtmist uuega kursis olla vaat et rohkem, kui poole võrra noorematel inimestel.

Tallinna tehnikaülikooli kuuendas korpuses on laupäeval tavatult vaik- ne. Kui välja arvata sagin korpuse teisel korrusel, kus ruumi nr 217 ukse taga seisavad asjaliku olekuga vane- mad daamid ja härrad, kes midagi saksa keele õpetaja Rutt Veski- meistriga arutavad. Laudade taha on end sisse seadnud õpilased, kes võik- sid vanuse poolest rahumeeli soojas toas kiiktoolis pensionipõlve pidada. Kohe on algamas saksa keele ja kultuuri kursus. Õpetaja laseb ringi kursusel osalejate registreerimislehe. Nimekirja on end pannud kokku 29 inimest, seekord on kohal 18. 

Kriidijälgedest kriimu tahvli on sel ajal käsile võtnud üks kursuse kahest meeste-rahvast. 70-aastane Jaak Solnson tunnistab, et kuna tal on peres mitu pedagoogi, siis teab ta kodukorda hästi. 30 aastat laevamehhaanikuna merd sõitnud Jaak on võõrkeelte kursusel kolmandat aastat. Inglise keelt õpib ta edasijõudnute rühmas, nüüd hakkas õppima algajate grupis ka saksa keelt. „Töötan Eesti Gaasis, meie majas on ka Ruhrgas AG ja saksa keelt on suhtlemisel vaja,“ selgitab vanahärra. Uut võõrkeelt pole kõrges vanuses raske õppida, kui on olemas suur soov ja vaja-dus, ütleb Jaak. Ta pajatab, et lapsena Viljandimaal puutus ta kokku saksa sõdurite ja sõjavangidega. Lapsele hakkab võõrkeel kergesti külge ja et saksa sõjaväearsti abi oli see, mis posikesel üldse toona ellu jääda aitas, on sellest ajast jäänud Jaagule sümpaatia saksa keele vastu. „Kursusel kohal käimisest üksnes ei piisa, vaja on ka ise kodutööd teha, lugeda selles keeles raamatuid ja ajalehti,“ sõnab ta.

Kursuslased on koos kolmandat korda ja õpetaja klassi ees meenutab kiiresti eelmisetel kordadel õpitut ning võtab käsile kodu teema. Selgitab, kuidas nime-tatakse korruseid, tube, mööblit. Selgeks saab „katus“ ja „kelder“. Koolitund nagu koolitund ikka. Mõni, kes varem saksa keelega kokku puutunud, haarab selgitusi lennult. Mõni müksab naabrit või küsib õpetajalt üle. Ükskõikselt ei istu aga keegi. Kui uute sõnadega on tutvust tehtud, palub õpetaja moodustada lauseid ja püüda väikest juttugi kokku panna. Järgmisena võetakse ette õpik ja otsitakse üles korterikuulutused. Õpetaja abiga selgub, mida tähendavad lühendid neis.

Saksa keele õpetaja Rutt Veskimeister on 64-aastane. Pärast Orissaare keskkooli lõpetamist sai temast Tartu riiklikus ülikoolis germaani-romaani filoloogia üliõpi- lane. Kolm aastat pärast kõrgkooli lõpetamist jagas ta teadmisi Lehtse koolis, siis aga astus aspirantuuri ja töötas 19 aastat ülikooli germaani keelte kateedri õpe- taja, vanemõpetaja ja lektorina. 1993. aastast on õpetaja Veskimeister töötanud Tallinna tehnikaülikooli keeltekeskuse saksa keele lektoraadis. Ta tunnistab, et kuna tänaste õpilaste tase on kursusel väga erinev, raskendab see ka õpetamist, peale selle on kaks korda kuus kohtumist ikka veidi vähe keele selgeks õppimi- seks. Aga kes ikka püüab, see saab ka selle lühikese ajaga üsna palju. „Oleneb ikka inimesest. Ja kodus on vaja ka kõvasti tööd teha,“ ütleb kogenud keele-pedagoog.

Sõbrad, reisimine, tulevikuplaanid
Laua taga uurib raamatut 85-aastane Valdeko. „Sinna on 70 aastat tagasi, kui seda(saksa keelt – toim) viimati õppisin. Nüüd on mul rohkem aega, liigun ka Saksamaa vahet, kus mul on palju sõpru, seepärast kulub saksa keele oskus hädasti ära,“ räägib härra Valdeko, miks tema parasjagu seal klassis istub. Ta on rahavaülikoolis üht-teist muudki kuulamas käinud. Kursuseõde Maret arvab kõrvalt, et ega 78 aasta vanuselt uut võõrkeelt enam selgeks ei õpi, kuid vana meeldetuletuseks on neist kursustest kasu küll. Eriti on keeleoskusest kasu reisimisel, arvab proua Maret.

Juta aga tuli keelt õppima väga huvitaval ja erilisel põhjusel. Novembris 60 aasta- seks saav naine hellitab lootust minna Saksamaale koduperenaiseks- hoolda- jaks varakale härrasmehele, kes otsivat endale selleks sobivat naist just Eestist. Mõistetavalt on vaja, et naine oskaks ka saksa keelt. „Ma pole saksa keelt üldse õppinud, tean vaid lauset „ich liebe dich"  (ma armastan sind),“ ütleb Juta. Ta tunnistab, et ega ta kodus ei viitsi keele kallal vaeva näha, kuid õnneks jääb kursusel kuuldu päris hästi meelde.

Inge on koos Tiinaga kursuse noorimaid ehk nagu nad ise oma vanuse kohta ütlevad: „50+“. Mõlemad naised on end kirja pannud ka inglise keele kursusele. „Rahvaülikooli meelitas väga soodne keelekursuse hind. 150 krooni aastatasu on võrreldes keeltekooli hindadega väga väike summa,“ ütleb Tiina.

Tänapäeval ei arva enam keegi, et ülikool on vaid noorte targemaks saamise paik. Tallinna kolmanda nooruse rahvaülikoolil möödus septembris 16 tegutsemisaastat. Loengute teemad ulatuvad tervisest ja kodukujundamisest ühiskonnaprobleemide ning tuumaenergiani. Lisaks suures aulas toimuvatele loengutele käivad paljud väiksemate gruppidena inglise ja saksa keelt ning kultuuri õppimas. Samuti käivad koos käsitööringid.

Tehnikadoktor ja keemik Guido Rajalo (83), kes on rahvaülikooli juhtinud selle algusaastatest saadik, räägib, et peamised kursustel osalejad on kõrgharidusega pensionärid, kes soovivad jätkuvalt areneda ja elust aktiivselt osa võtta. „16 aastaga olen kuulanud ära kõik suures auditooriumis toimuvad loengud, kuna ise ma need sisse juhatan. Olen läbi teinud ka saksa keele 2. astme kursuse. Valin täienduskursusi selle järgi, mis tunduvad mulle teadmiste värskendamiseks ja tööks kõige vajalikumana.”

Eakatele mõeldud rahvaülikool lükati Eesti pensionäride liidu poolt käima aastal 1992 ning avaloeng peeti samas, kus praegugi loengud toimuvad ehk siis tehnika-ülikooli aulas. Aastatega on rahvaülikooli algne siht muutunud. „Alustades oli ees-märk pakkuda vanuritele teadmisi, kuidas uues olukorras toime tulla. Nüüd on eesmärk hoida eakaid vormis ja nende teadmisi laiendada,“ selgitab Rajalo, kes tänaseks on oma ameti üle andnud Valdek Mikkalile. Huviliste hulk kasvab kogu aeg. Eriti tahetakse kuulata tervishoiualaseid ning päevakohaseid poliitilisi teema-sid. „Eakas inimene on tahteline ja võimeline õppima küllaltki kõrge eani. Minu viimane ametlik diplom inglise keelest pärineb aastast 1998, mil olin 72-aastane,“ nendib Rajalo.

ÕPPIMINE HOIAB VAIMU VIRGE
• Põhjamaades on niinimetatud seenioride ülikoolid saavutanud suure populaarsuse. See on vabahariduslik koolitus pensioniealistele, see sihtgrupp kasvab jõudsalt. Enamasti toimib selline koolitus ülikoolide, nagu näiteks Helsingi, Jyväskylä, Tampere ülikooli juures ning seda rahastavad kohalikud omavalitsused.
• Ka Tallinna pedagoogikaülikooli juures töötas sotsiaaltöö professori Taimi Tulva initsiatiivil neli aastat (1993-1996/97) seenioride ülikool. See osutus äärmiselt populaarseks. Paraku ei suutnud ülikooli oma ressurssidega laienevat tegevust katta ning ettevõtmine lõppes. 
• Praegu tegutseb tehnikaülikoolis sellelaadne tehnilise orientatsiooniga koolitus-projekt Kolmanda nooruse rahvaülikool (TKNR), mida kuni 1. novembrini juhtis Guido Rajalo. Nüüd juhib rahvaülikooli emeriitprofessor, 70-aastane Valdek Mikkal.
• TKNR on tänaseks üks Eesti suuremaid, 16 aastat tegutsenud vabahariduslik koolitusasutus, mille eesmärgiks on eakate inimeste (pensionäride) isiksuse, loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arendamine, nende silmaringi avardamine ning eluks ja tööks vajalike teadmiste andmine. Õppetöö toimub loengute, seminaride ja ekskursioonidena tehnikaülikooli ruumides, Ehitajate tee 5.
• 16 aastat sisukat tööd on paisutanud loengutele registreerunute arvu üle 800. TKNR kuulajate enamiku moodustavad kõrg- ja kesk-eriharidusega pensionärid (endised insenerid, arstid, õpetajad jt).
• Loengute temaatika haarab sotsiaalpoliitikat, seadusandlust, teadusuudiseid, majandust, tervishoidu jm. Lektoritena on esinenud europarlamendi liikmed, valitsus- ja linnajuhid, ülikoolide õppejõud, teadurid, arstid, insenerid ja pedagoogid. Kuulajate hulgas on väga kõrgelt hinnatud keele-, kodunduse ja arvutikursused. 
• Õppetööd finantseeritakse peamiselt vabaharidusliidu ja Euroopa Sotsiaalfondi, mõnevõrra ka õpilaste poolt (ekskursioonid, õppemaks).
• Vanematele inimestele mõeldud rahvaülikoole tegutseb Eestis teisigi: nt rahvaülikool 50+ Tallinnas jt.

Jaak Solnson