Euroopa skaala aitab õppija keeleoskust paremini kirjeldada

 

Kolmetärnihotell Lõuna-Euroopas võib olla sootuks midagi muud kui kolmetärni-hotell Skandinaavia maades. Niisamuti erinevad riigiti ka inimeste võõrkeeleoskuse ja hindamiste tasemed. Kui kodumaal hinna-takse võõrkeeleoskust kõrgtaseme vääriliseks, siis mõnes teises Euroopa Liidu riigis ei pruugi selle alusel tööle saada, sest sealsete riikide hinnangusüsteemis vastaksid oskused kesktasemele.

Euroopa Nõukogu (EN) koostöös keeleteadlastega alustas Euroopa tasandil hindamissüsteemi ühtsemaks muutmist juba aastate eest. Selle tulemusena defineeriti keeleoskustasemed ja osaoskused mahukas dokumendis „Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine”.


  Keeletund Tallinna Rahumäe põhikoolis.
  Selles koolis on õpilastele abiks
  keelemapid.  

Välja töötati kuueastmeline skaala: A – algeline keelekasutus (Basic User), B – iseseisev keelekasutus (Indepen-dent User) ja C – vaba keelekasutus (Proficient User). Need kolm laia taset jagunevad omakorda kaheks kitsamaks tasemeks: A1, A2, B1, B2, C1, C2, mida omakorda saab jaotada veelgi kitsamateks tase-meteks. Keeleoskust kirjeldatakse osaoskuste kaupa: mõistmine – kuulamine ja lugemine, rääkimine – suuline suhtlus ja suuline esitus ning kirjutamine. Neid tasemeid on riigid keeleoskuse hindamisel hakanud järkjärgult kasutusele võtma.

Töökuulutustes väljendatakse töötajatelt eeldatavat keeleoskust järjest enam just EN-i keeleoskustasemete skaalal. Ühtlasi lisatakse, missugust tõendusmaterjali (eksamitunnistus, enesehinnang, tõend kursuse läbimise kohta vm) kandideerija keele-oskuse kohta nõutakse.

„EN-i tasemete süsteemi küllalt lühikese kasutusaja jooksul on võõrkeeltes üleeuroopaliselt selliste tunnistuste väljastamise õigus eeskätt aastakümnete- pikkuse testimiskogemusega rahvusvahelistel eksamikeskustel – Cambridge’i ESOL, Goethe instituut, CIEP jpt,” selgitab riikliku eksami- ja kvalifikatsiooni-keskuse (REKK) keeleosakonna juhtaja Kersti Sõstar. Eestis on selleks asutuseks REKK, kelle väljaantavaid tunnistusi on mitmed organisatsioonid ka tunnustanud.

Vana ja uue vahe
Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokumendi alusel on välja töötatud eesti keele B1 ja B2, ning A2 ja C1 taseme kirjeldused ja eksamid. „Tööalase eesti keele oskuse tasemed on nüüd asetatud EN keeleoskustasemete süsteemi, mis võimal-dab selgemalt määratleda, missuguses keelelises situatsioonis inimene hakkama saab,” selgitab Sõstar.

Eesti keele tasemeeksami tegija jaoks n-ö käega katsutavalt midagi ei muutunud, ikka kontrollitakse nelja osaoskust: kuulamine, lugemine, rääkimine, kirjutamine. Küll on nüüd iga keeletaseme juures täpselt kirjeldatud, milline peab olema kuulamis- või kirjutamisoskus ja missuguses keelesituatsioonis peab inimene toime tulema. Keeletaseme tunnistusel on varasemaga võrreldes teistmoodi see, et osa-oskuste tulemuste juures on nüüd lisaks punktisummale ka sõnaline hinnang, mis peaks hõlbustama tulemuse tõlgendamist. Tunnistusel on esitatud ka vastava keeleoskustaseme iseloomustus. Meie varasem süsteem, kui keelt hinnati alg-, kesk- ja kõrgtasemel, polnud haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõuniku Tõnu Tenderi sõnul kuigi läbipaistev, ja seda eriti rahvusvahelisel tasandil. „Meie algtaseme keeleeksam oli raskem, kõrgtaseme oma aga suhteliselt lihtne,” selgitab ta. Kodakondsuse saamiseks pidi inimese keeleoskus vastama kesk-tasemele.

„Olen kuulnud, et ülikoolides on kesktasemel eesti keelt oskavatel tudengitel olnud arusaamise ja suhtlemisega probleeme,” on Tõnu Tenderiga nõus ka Tartu ülikooli inglise filoloogia õppetooli lektor Ülle Türk. Uue süsteemi olulisimaks eeliseks on Tenderi meelest ühtsed alused võõrkeeleoskuse hindamisel ja võrdlemisel – s.t samad alused kehtivad nii Põhjamaades, Baltikumis kui ka Lõuna-Euroopas. Eesti keele tasemete kirjeldused aitavad kaasa keeleõppe ja tasemeeksamite süsteemi korrastamisele.

A1 on keeleõppe algtase, kus tullakse toime õpitud fraasidega, ent ei saada kõnest veel aru ega osata keelt loovalt kasutada. A2 tasemel õppija suudab moodustada lauseid, ent tema sõnavara on piiratud. Eduka suhtluse aluseks on eeldus, et vestluspartner püüab kõnelejast aru saada ja vahepeal tuleb enda selgeks tege-miseks appi võtta kõik vahendid. Kui vaja, siis ka käed ja jalad.

Erinevad tasemed
„Euroopas on kodakondsuse saamisel heaks tavaks, et inimese keeleoskus vastab tasemele B1, seda nimetatakse ka turistitasemeks,” selgitab Ülle Türk. See tähendab, et inimene saab hakkama, räägib väga konkreetsetest asjadest – kuhu läheb, mis asjus jne. Ta saab hakkama ka praktiliste vestlustega igapäevaelus. „B1 on esimene kasulik tase,” lisab ta.

B2 vastab keskhariduse lõputasemele ehk võõrkeeles tullakse toime, ent tehakse siiski veel palju vigu. Abstraktsema kõnega ei pruugi inimene toime tulla, ent sellel tasemel keeleoskusega võib hakkama saada näiteks õpingutega tehnikumis. C1 on tase, mida eeldatakse inimeselt, kel on kavas alustada õpinguid välismaa kõrg-koolis. C2 tasemel peavad keelt oskama aga professionaalid (filoloogid), ent tegu pole siiski veel emakeelekõneleja tasemega.

Õpilane ei pruugi uue süsteemi järgsetest muutustest muud aru saada kui seda, et eksamid on põhjalikumad, et keeleoskaja tase täpselt välja selgitada. Ülemineku-periood on raskem õpetajatele, kes on ühelt poolt vana süsteemiga harjunud, teiselt poolt on nad raskustes uue süsteemi järgi õppekava koostamisega, kui puuduvad konkreetsed keelte kirjeldused. Raamdokument annab ette küll konkreetsed juhendid selle kohta, mida mingil tasemel keeleõppija peab oskama, ent ei anna ette metoodikat, mille järgi õpetada.

Millal võib juhtuda see, et põhikooli ja gümnaasiumi võõrkeelte (inglise, saksa, prantsuse) lõputunnistused vastavad EN-i keeleoskustasemetele? REKK-i keele-osakond on juba aastaid sihipäraselt selles suunas tegutsenud, aga palju tööd on veel vaja teha. Kersti Sõstar ütleb, et eksamite EN-i keeletasemetele vastavaks tunnustamist on põhjust loota siis, kui tasemetele vastava õppekava järgi õppides on üks kooliaste läbitud, mis peaks praeguste plaanide järgi toimuma 2013. aastal.