Luutsniku Aili raamatud ja tarkus

 

Võrumaa Luutsniku raamatukogu juhataja Aili Valb (46) pärjati tänavu aasta õppija tiitliga. Aili teab, et õppimine hoiab vaimu värske ja hinge noore. 17 aastat “töötas” ta emana, nüüd on juhatja amet lisaks.

Mida lähemale jõuab Luutsniku, seda kitsamaks ja käänulisemaks muutub tee. Imekaunis loodus kisub pilgu endale ja hinges on lootus, et siinsed inimesed mitte kunagi ei võta seda kui tavapärast ja loomulikku.

Küla raamatukogu seisab künka otsas, kilomeeter-poolteist külast eemal. Maja ehitati 1924. aastal vallamajaks. Raamatukogu juhataja Aili Valb tõttab uksele ja hoiatab külalist augu eest esiku põrandas. Kitsukeses koridoris on kastid kuivatatud taimede viljadega, mis pandud pärast värvimist tuulduma. Neist hakkavad külaseltsi inimesed Aili käe all seinakompositsioone tegema. Ikka sinna uude külaseltsi majja, mille valmimist ei jõua Aili ära oodata. Ta tunnistab, et kuigi praegune raamatukogu on väga heas asukohas ning maja on vanadusest hoolimata hubane ja hea energiaga, tahaks ta siiski suuremaid ruume ja inimestele lähemale. Vanas majas on küllaga nostalgiat just nende keskealiste inimeste jaoks, kelle esimene tutvus raamatutega algaski just sellisest, ahjudega ja pisikestesse hämaratesse tubadesse pigistatud riiulitega raamatukogust. Kes oskab vaikselt olla, kuuleb ka majavaimu kõhistamist.

Tänavu kevadel sai raamatukogu oma kasutusse postipunkti sulgemisel vabanenud ruumi, kus nüüd pärast sanitaarremonti on raamatukogu lastetuba. Akna kõrval ripub hinge-vaip, mille tegemisel pa-nid Aili kodus käed kül-ge ligi 30 meest ja naist. Selle vaibaga tahtis Aili inimestele näidata, et kuigi igaüks tegi meeldi-vate ja vähem meeldi-vate värvide puhul oma valiku, võivad kõik oma-vahel siiski väga hästi kokku sobida. 

Raamatukogu juhataja Aili on ka nagu raamat. Mida rohkem lehekülgi on läbi loe-tud, seda rohkem tead, aga ikka ja jälle keeraks lehekülje tagasi ja loeks uuesti.
Omal ajal unistas Kanepi kooli lõpetanud Aili psühholoogia õppimisest, kuid saatus tahtis teisiti. Tegelikult lõi araks, tunnistab ta. Kuigi keskmine hinne oli üle nelja, ei jõudnudki dokumendid vastuvõtuosakonda. Läks hoopis tööle Põlvasse, majandite-vahelisse lasteaed sõimekasvatajaks. Siis jäi ise titeootele ning leidis uue töökoha kodukohas Kanepis. Kondiitrina töötas ta teise poja sünnini.

Metsast välja inimeste sekka
Täiskasvanuna alustas Aili tõsisemate õpingutega alles nelja aasta eest. „Olin selleks ajaks olnud kodus täiskohaga ema 17 aastat. Kuulun „teise ringi klubisse” ehk olen teist korda abielus. Mu uus kodu paikneb sügaval Võrumaal Läti piiri ääres Sormuli külas, kus lähim üleaednegi alles kilomeetri-pooleteise kaugusel metsa taga,” räägib Aili. Laste ja pere jaoks kulus iga vaba hetk, nii oli Aili inimestest ja seltsielust võõrdunud. Kartis inimesi ja nendega suhtlemist, tunnistab ta. Seetõttu oli osalemine kuus aastat tagasi Võrumaa partnerluskogu pilootprojektis "Tugi-isikud töötutele” tõeline julgustükk ja väljakutse. Sellest aastast on Ailile jäänud mahukad kaustad, kus kõikvõimalikku abimaterjali küll psühholoogiast, küll ettevõtlusest. „Sealt algas minu tagasitulek ühiskonda. Olen väga tänulik inimestele, kes mind tookord sinna kutsusid. Sest kes teab, kauaks ma muidu metsa oleksin jäänud,” ütleb Aili.

Üks asi viib teiseni ja Aili metsas elamise aeg on mööda saanud. Viis aastat tagasi otsustas Haanja vallavalitsus, et Luutsniku raamatukogu vajab uut juhatajat, ning kuulutas konkursi välja. Aili mäletab, et valla sotsiaaltöötaja astus talle bussis ligi ja soovitas kandideerida. Kaks avaldust sinna tuligi ja juba oktoobris avas Aili juhatajana raamatukogu ukse. Kolm korda nädalas avatud majas tuleb juhatajal teadagi olla nii ahjukütja kui ka koristaja. „Erialast ettevalmistust mul polnud, see oligi õppima asumise peamiseks põhjuseks,” nendib ta. „Olen alati raamatute keskel olnud ja armastanud lugeda. Raamatukogutöö oli tegelikult üks mu kaugeid lapsepõlveunistusi.” Enam paremini minna ei saa.

Pere jaoks algas ema õppima asumisega tegelikult raske aeg, sest aastaid kestnud turvalist „24 tundi ja seitse päeva nädalas tasuta teenindust” oli nende jaoks päevapealt lõppenud. Töö röövis pereema endale kolm päeva nädalas, õpingud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias viisid kord kuus perest eemale vahel koguni seitsmeks päevaks. Aga õppimine pere kõrvalt ei ole ainult õppija asi, see nõuab panust kõikidelt osapooltelt. „Uue elukorraldusega kohanemine tähendas neile ootamatuid ning pealesunnitud harjutusi iseseisvaks eluks. Olen tohutult tänulik oma pere toonasele mõistvale suhtumisele, kannatlikkusele ja toetusele,” ütleb Aili. Eriti raske oli sessidel, mis jäid aega, kui ka abikaasa oli töö pärast kodust eemal. Siis tuli kedagi koduhoidjaks kutsuda. Praeguseks elavad pere kolm vanemat last oma elu, neljas lõpetas kevadel põhikooli ja pesamuna on 12-aastane. Ehk andiski toonane aeg neile viimase tõuke, et lõpuks iseseisvaks saada, on lapsed hiljem öelnud. Enam ei imesta ega satu keegi paanikasse, kui viie lapse ema ütleb, et soovib mõnele koolitusele minna. „Õppimisest on saanud elu lahutamatu osa, sest isegi nii traditsioonilisena näiv raamatukogutöö nõuab infopädevust ja pidevat enesetäiendamist,” ütleb Aili ja käib igal suvel raamatukoguhoidjatele mõeldud täiendusõppel. „Kahjuks ei mõista seda vajadust täna veel paljud tööandjad.”

Mida aga Aili ei osanud aimata, oli see, et koos raamatukoguhoidja ametiga saab ta kaasa kohustuse vedada küla seltsielu. Sellistes väikestes maakohtades nagu Luutsniku ongi just raamatukogud need ainsad järelejäänud asutused, kuhu koondub kogu paikkonna seltsieluline tegevus. Mis siis imestada, et tekkis otsene vajadus õppida juurde ka kõikvõimalikku külaliikumisega seonduvat. Nii on Aili saanud selgeks mittetulundusühingu asutamise, selle raamatupidamise ja projekti-juhtimise. Sest idee elluviimiseks on vaja raha ja kust seda mujalt saab, kui tuleb istuda laua taha ning panna projekt paberile. „Kuidagi iseenesest on läinud nii, et iga läbitud koolitus on mind ette valmistanud juba millekski järgmiseks, millest veel endalgi aimu pole. Alles uute vajaduste tulles näed kellegi suurema ja targema nähtamatut kätt, mis juhib,” ütleb Aili.

Kaasavaraks sai seltsielu
MTÜ-l Luutsniku Külaselts, mille eesvedajaon Aili olnud neli aastat, on ees ootamas huvitavad ajad ja suured teod. Nimelt on Aili helesinine unistus muutumas tege-likkuseks. Mis tähendab, et endisesse kauplusehoonesse tuleb külakeskus ning sinna õpituba. Ettevalmistustööd selleks on juba tehtud: haljastusprojekt tellitud ja maja projekteerimistööd käimas. Tulevane külamaja kui moodne õpikeskkond ja selle kujundamine on Aili jaoks küll tõsine väljakutse, kuid samas ka väga loomin-guline ettevõtmine. „Külakeskuses leiavad koha raamatukogu, külaselts ja minu suur helesinine unistus – õpikoda,” loetleb ta.

Hiljuti andragoogi kursustelt saadud teadmised kuluvad külaseltsi eestvedajale marjaks ära, et liikuda õppija rollist koolitaja rolli poole. Aili meelest ei tähenda see, et tema õppimise aeg oleks nüüd ümber saanud. „Hea koolitaja on nagu voolav allikas, kust jagub karastust janusele. Seisnud vesi läheb ju roiskuma ja ei kõlba millekski. Just õppimine on see, mis hoiab vaimu värske, hinge noore ning on eelduseks, et sul on, mida teistega jagada,” mõtiskleb ta. „Sellist hoiakut täiskasvanu eas õppimise suhtes peab aga teadlikult kujundama ja juhtima, et koolitused ei muutuks eesmärgiks omaette. Nii nagu iga hea asjaga, kui teda ülemäära saab, võib ka koolitustest kujuneda negatiivne sõltuvus. Kuigi mõnikord kulub suisa ära ja on hea teha midagi ka lihtsalt hingele ehk siis auru välja lasta.” Aili on olnud tegev ka kogudusetöös, tema mureks on olnud aidata ja nõustada perevägivalla käes kannatavaid naisi. Kõige kõrvalt on olnud mahti teha kaastööd ajakirjale Meie Aeg.

Lõpeb areng, lõpeb elu 
Aili on seda meelt, et kuigi läbitud koolitused ei pruugi ilmtingimata kätte tuua ei uut töökohta või hädapärast palgatõusu, saab inimene kohe päris kindlasti alati millegi võrra rikkamaks. Need on väärtused, mida ei põleta tuli ega röövi vargad – uued tutvused, kogemused, sõbrad, mõtted ja ideed. Inimene, kes jätab end vabatahtlikult sellistest väärtustest ilma, on lakanud edasi arenemast ja kasvamast, sest vaid inimene ise saab oma vaimsele ja emotsionaalsele arengule piirid ja takistused seada, usub ta. „See on tegelikult kurb, sest kui nii palju pakutakse kas või tasuta koolitusi, millest võiks osa võtta! Aga mis teha, vägisi kellegi suhtumist muuta ei saa.” Kui sant ei taha kõndida, siis kes saab teda sundida, ütleb vanasõnagi.

„Kui kord mainisin ühele tuttavale, kes on ise koolitaja meditsiinivaldkonnas, et nii, nüüd teen küll vaheaja ega osale mõnda aega enam ühelgi koolitusel, siis ta vaid muigas selle peale – ära sa mitte loodagi. Koolitustega on nagu nakkushaigustega: saad kogemata endale ühe külge, põed natuke, tõmbad hinge ja hangid varsti uue. Just see mõttekild sobibki iseloomustama minu elu käesoleval eluetapil,” naerab Aili. Üks selline teadaolev hädavajalik „nakkushaigus” lähiajal on Aili jaoks kindlasti inglise keele kursus, sest koolitüdrukuna õppis ta saksa keelt.

„Kui vanasti õpiti amet kogu eluks ja oli auasi, et tööraamatusse oli tehtud vaid kaks sissekannet: „asunud tööle” ja „tööleping lõpetatud seoses pensionile jäämi-sega", siis nüüd peab olema valmis uut õppima kas või kogu elu,” teab Võrumaa naine teistele öelda.