Vihma voolas sel hallil oktoobrikuu pärastlõunal madalast taevast ojana. Pärnu maantee kohvikus oli vaikne ja kurb. Kõik rääkisid kõigiga, ja tegelikult oli igaüks neist rääkijatest üksindusest vaevas – teate küll seda sügisest tunnet. Siis peatusid üksildaste hingede pilgud tormakal sisenejal. Hannes Hermaküla – nii oli selle pika mehe nimi – raputas kiiresti vihmapiisad turris juustest ja prantsatas istuma.

„Näe, see on Evaldi poeg,“ peeti üksteisele kohustuslikuks teleka ees öelda, kui mõne aasta eest tuli ekraanile uus peresaade; kui sel suvel jõudis vaatajateni õppimise saade, kui Hannes sel samal sügisesel päeval kohvikusse sööstis. Mees ise sellest numbrit ei tee, vastupidi – pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ta peaks erutuma teemal „isa ja isa! mina olen ju mina!“ Loomulikult räägib ta oma isast – mida ta tegi siis, kui...; kuidas ta suhtus sellesse, kui...; mida ta ütles siis, kui...“ Hea diktsiooni ning esinemisjulguse nimetab ta otsesõnu isalt pärituks. Ja naeratab soojalt.

Aga mitte sellest pole jutt. Rääkisime Hannesega õppimisest ja elust. Või vastupidi. Või koos. Mees nagu orkester, tõesõna. Mida kõike pole elu talle õpetanud või mida kõike pole olude sunnil tulnud õppida. Pluss veel teadlikult valitud õppimine. „Ameerikas juhtus naljaks asi, kui mu suur ja turske vend püüdis McDonald’sist suppi osta. „Soap! I need Soap! I eat a Soap“ nõudis ta. (Seepi! Ma vajan seepi! Ma söön seepi! Soap – ingl.k. seep, Soup – ingl.k. supp – toim.) Teenindajad olid üsna ehmunud: miks tahab see suur mees seepi? Kust meie teadsime, et hamburgerisööklas suppi ei müüdagi,“ kõhistas sasipäine mees oma esimest kokkupuudet hoopis teise maailmaga meenutades.

Aastateks ära

Hannes läks Eestist siis, kui nõukogude võimu lõpp hakkas tasapisi paistma. Loobus ametlikult
NSV Liidu kodakondsusest ja põrutas minema. Algul Itaaliasse, seal vahetas oma Iisraeli viisa, mida Liidus anti ka „eriti tülikatele elementidele“ Ühendriikide viisa vastu ning põrutas koos seltskonnaga kõigi võimaluste maale. 

Kultuurišokk oli vene impeeriumist tulnul pehmelt öeldes vägev. Ei, mitte nii, et oh mis neil kõik olemas on ja mida selle vidinaga teha või tollega peale hakata. „Kui
Eestis ütleb inimene, et ta läheb teatrisse, siis ta tõepoolest läheb teatrisse, teate küll, mida teater tähendab. Kui ameeriklane ütles, et ta läheb teatrisse, tähendas
see mingit lõbustus- või teemaparki või muud sellist,“ selgitas Hannes sealset teistmoodi asjade mõistmist. See oli esimene õppimine, keelenüansside kõrval. Ameerikas läksid Hannes ja Iiri Oklahomas piiblikooli. Iiriga sõbrunesid nad Itaalias, naine oli üks nõukogude liidust lahkujatest. Religiooni ning Tallinna kesk-linna kogudusega on Hannes tihedalt seotud tänagi. Vähesed teavad, et Hannes juhib kristlikus Pereraadios saateid. Tema madal hääl ja elujaatav olemine on kuulajate seas ülimalt nõutud, teavad need vähesed.

Kuid kõige selleni kulus veel aastaid. Ajast, kui ta 90-ndate keskpaiku Eestisse tagasi tuli, mäletab ta kolme asja: samasugune madala taevaga ilm ja pime hallus. Nii väikseks jäänud kodu ning isa sõnad: „Te olete hoopis teistsugused.“

„Aga see on mu kodu, mu rahvas, mu keel,“ ütles mees ja pole kordagi ahetsenud, et tagasi sai tuldud.

Projekte on mehel käsil mitmeid. Ta käib pulmaisaks, juhib üritusi, veab saateid ja
mida kõike veel. Hannese pulmas külalisteks sattunud räägivad, et need jäävad
meelde selle poolest, et seal ei visata „allpool naba nalju.“ Hannese veetud pulmad on ilusad. Selle loo kirjutamise hommikul modereeris mees isadepäeva hommikut. Mängleva kergusega, nagu ikka.

Isa, mina ja pojad
Hannese peres kasvab kaks poega, üks neist tuhises – müts viltu peas – varsti kohviku uksest sisse samasuguse energiaga, nagu mõne aja eest papa ise.

“Pereelu“ saadet oli huvitav juhtida. Kurb oli, et see raha lõppedes eetrist ära jäi,“ ütles Hannes, kui jutt pereteemale läheb. „Hea meelega teeks seda praegugi edasi.“ Aga praegu, suvest saati, on Hannes Hermaküla juhtimisel rahvusring-häälingu eetris “Tagatargemad”. Saade õppimisest ja õpetamisest täiskasvanutele. Viimase peal, kuidas ta seal leiba küpsetama õpib vms. Teadaolevalt väisab mees praegu seltskonnatantsu kursust – ikka õppimise saate eksperimendi huvides. Ja näis siis, mida varsti ekraanilt näha on. „Eestlase jaoks tähendab õppimine laua taga istumist ning õpikutes tuhnimist. Ega suurt selle peale ei tulda, et inimene õpib ju tegelikult kogu aeg.

Ka rahvatantsu või keraamikatund on õppimi- ne,“ vahendas ta oma tähelepanekut sellest, et kui eestlasele õppimise jutuga läheneda, tõmbub ta kergelt turri – eks kooliaeg tuleb meelde. (Hannes oli koolis keskeltläbi kolmeline, lihtsalt nii palju huvitavat oli teha. Näiteks lendlehti levitada, riigivastaseid pöördumisi allkirjastada vms.) Keegi teine peale eestlase ei võta õppimist ainult ja ainult kui akadeemilist tegevust. Piiritaguste jaoks jälle eestlaste juures asi, millest nad aru ei saa. „Ei mul pole ammu juba aega olnud kuskil õppimas käia,“ on nii tavaline ja levinud eesti-maine fraas. Selle õhkupaiskajal ei tule mõttessegi, et see sama eelmise nädala jutuõhtu, mida küla raamatkogus sai peetud, oli ka üks mõnus õppimine.

Mida õpetab Hannes poegadele? Viisakust, nagu võis juuresolevalt pildilt kohvikus näha. („Mis sa ütled?“). Mida ta ise veel õppida tahab? „Seda on palju, mida ma õppida tahaks. Rootsi keelt näiteks. Käime perega tihti Rootsis, sest naise õde elab seal,“ alustas tagatargem (ehk “Tagatargemad” üks saatejuhtidest) pikka loetelu.

Vihma muudkui sadas. Hannest ei näinud see häirivat. Ta kogus pere ja naabri-tüdruku, kes mängumuuseumi uudistamas käisid, vanasse Volvosse, manööverdas sellega udupeenelt end liiklusvoogu ja küsis: „Nõmme poole ei sõida?“

Kilde kirevast elust
HANNES HERMAKÜLA (40)
•• 1987. aastal lõpetas Tallinna Westholmi gümnaasiumi ja astus Tallinna tehnika-ülikooli energeetikat õppima, sest psühholoogiasse Tartu ülikooli tollal otse koolipingist ei võetud.
•• Paari aasta pärast kirjutas alla Harta 87-le ja ütles koos paljude teistega lahti nõukogude liidu kodakondsusest.
•• Läks Itaalia kaudu Ameerika Ühendriikidesse.
•• Itaalias sõbrunes oma tulevase abikaasa Iiriga, kellega abiellus 1991. aastal.
•• Samal aastal asusuid nad Oklahomas Tulsas õppima piiblikooli. Lõpetasid selle 1993, 1995 tulid tagasi Eestisse. Ära oldi täpselt kuus aastat ja kuusteist päeva.
•• Juhtinud ETV-s „Pereelu“ saadet, Kuku raadios saadet „Minu perekond“, on saatejuht Pereraadios ning veab rahvusringhäälingus saadet „Tagatargemad“.
Teda tuntakse kui head pulmaisa ning üritusejuhti.
•• Hannese peres Nõmme kodus kasvavad pojad Erik ja Kaarel.