Signe Kalberg

Marvi Mihkels on kolm aastat juhendanud Järvamaal Karedal täiskasvanute kunsti-käsitööringi, andnud asendusõpetajana Peetri koolis lastele teadmisi käsitööst. Eelmisest aastast on aga Kareda valda püsti pandud Kilplala külastajatel võimalik osa saada oskaja naise õpitubadest. Seal puhutakse kõikvõimalikele vanadele asjadele sisse uus elu. Varsti hakkab teedel vurama ka Marvi käsitööbuss.

Vanaema vanast palitust oskab Järvamaa naine Marvi Mihkels teha omapärase seinavaiba, mida katsudes tuleb kallale nostalgia ja meenub eelmise sajandi rõivamood. Õllepudelid võib muidugi sööta taaraautomaadile ning saada uute ostmiseks raha. Aga kui neile meisterdada ümber kaunis riidest või paberist ümbris, muutuvad muidu nii tavalised pudelid osaks interjöörist.

Eelmisest aastast on Kilplala külastajatel võimalik osa saada Marvi Mihkelsi õpitubadest. „Eelnevalt muidugi pean teadma, mis eluala inimestega on tegu ja vastavalt sellele mõtlen, mida neile pakkuda,” selgitab Marvi. Näiteks Järvamaa keskraamatukogu töötajatele näitas ta, mida võib teha vanade raamatukaantega. Kui Kilplalasse tulid 30 ehitusspetsialisti, võttis Marvi kaasa kasti õllepudeleid ja oli isegi veidi mures, kuidas mehed  tema ideedega kaasa tulevad. Kartuseks polnud aga põhjust. Piisas vaid veidi ette näidata ja juba hakkas tegijatel endal fantaasia tööle.

Kuigi Marvi kinnitab, et suurt vaeva ta ideede nuputamisel ei näe, märgib abikaasa Urmas, et tegelikult pühendab naine päeva-paar uue väljamõtlemisele. Marvi on nõus, et ega ta ettevalmistamata Peetri naiste või Kilplala külaliste ette ei lähe. Kõigepealt katsetab ta oma idee ise läbi ja kui asi untsu läheb, on hea näidata, kuidas ei peaks tegema.

Vanast uue tegemine pole üldse keeruline. Seda on kogenud isegi Marvi 9-aastane tütar Maarja, kes ema kõrval samuti õppinud ilu looma ja hindama vana eseme lugu. Sest igal esemel on oma lugu, mis talle uut elu andes rääkima hakkab.

Kubani bussist saab käsitöötuba
Hindreku talu õue servas on päevinäinud Kubani buss. Tema kohta ei saa öelda, et konutab, sest nii öeldakse vraki kohta. Kuid nii nagu paljudel vanadel asjadel, mis saavad Marvi käe abil uue elu, ootab seda bussi ees au ja kuulsus. Sest Urmas ja Marvi teevad sellest bussist liikuva käsitöötoa. Kui buss on koduõuel, võivad seal vanadele asjadele hinge sisse puhuda mitte ainult oma pere inimesed, vaid ka külalised. „Peab ju olema üks koht, kus ei pea õhtul enda järelt kohe koristama, vaid asjad võivad jääda nii, nagu olid. Ja kui mõnus on mõnel üritusel inimestele näidata, kui lihtsalt ja kiiresti on võimalik endale valmistada huvitav kaart, lillevaas, seinakaunistus,” selgitavad Marvi ja Urmas.

Naised ootavad neid kunstiringi päevi
Triin Pobbol, Kareda vallavanem:
“Mäletan hästi meie esimest kokkusaamist. Marvi tuli välja mõttega, et kuna kunstiringi juurde kuulub ka kohvijoomine, siis teeb iga naine endale ilusa kohvitassi. Õige oleks öelda, et värvisime endale kohvitassi. Oleme Marvi käest õppinud, et mitte midagi ei tohi ära visata. Kõike, olgu tegemist katkise või kulunud asjaga, on võimalik ära kasutada uue loomisel. Nii on huvitavate esemete tegemisel kulunud värvilisi lõngajuppe; vaasi ununenud ning kuivanud lilli; raamatuid, viledaks kulunud rõivaid ja klaasikilde. Mul on näiteks vallamajas oma töökabinetis Marvi õpetuse järgi lõngast, hernestest ja klaasikildudest valmistatud alus lepatriinule. Tean, et naised ootavad neid kolmapäevi. Ja järgmisel päeval ei saa me vallamajas enne tööpäeva alustada, kui pole teistele tehtut näidanud. Iga hooaja lõpus oleme vallamajas teinud oma töödest ka näituse. Imestamist on palju.”