Kirjutise autor on õpetanud nii koolilapsi kui ka täiskasvanuid. Ta oskab võrrelda ja analüüsida, mille poolest erineb üks teisest. Kindel on aga see, et täiskasvanuid ilma andragoogi kutse-oskusteta õpetada oleks äärmiselt raske.

Töötasin pärast riikliku konservatooriumi lõpetamist üle kümne aasta Tallinna Rahumäe põhikoolis muusikaõpetajana. Elu tegi aga oma keerdkäike. Lahkusin koolist ning õppisin täiesti uue eriala – minust sai sekretär. Töötasin Tallinna kesklinna koolide vahelises õppekeskuses, kus õpilastel oli võimalus sekretäri eriala juurde õppida. Õppekeskus ühines mõne aasta pärast Tallinna täiskasvanute gümnaasiumiga, jätkasin seal sama tööd.

Nii kuidas saab õpetaja õpetada lapsi päevakoolis, ei saa seda teha täiskasvanute klassi ees – see selgus kohe õige pea. Kui siis kool pakkus võimalust osaleda täiskasvanute koolitaja/andragoogi kvalifikatsiooni-kursusel, võtsin pakkumise kohe vastu. 

Millised on siis päevakooli õpetaja ja täiskasvanute koolitaja töö põhilised erinevused? Minu senises praktikas oli kolmest päevakoolist ühes sekretäri eriala kohustuslik ja kaks kooli andsid õpilastele võimaluse ise valida. Samas on õpetamisel vastutus ikka ainult minul, sest õpetajana otsustan mina – mida, kuidas ja millal tuleb õppida. Täiskasvanud õppija aga suhtub õppimisse hoopis teisiti. Talle meeldib, kui ka tema saab kaasa rääkida ja avaldada oma arvamust õppeprotsessi erinevatel etappidel.

Vastastikune kogemus
Suureks plussiks loen koolitajana seda, et täiskasvanud õppijad toovad tundi kaasa oma isikliku kogemuse, millest saavad osa nii õppijad kui ka koolitaja – näiteks rühmatööd tehes või diskussioone korraldades.

Päevakooli õpilastel on kogemus väikese väärtusega või puudub üldse. Seetõttu saabki seal kasutada selliseid meetodeid, mis aitavad kaasa teadmiste ülekandmisele: näiteks loengud, materjali dikteerimine, praktiliste tööde analüüs.

Põhiline erinevus, mida tunnetan nii õpetaja kui ka koolitajana, on motivatsiooni küsimus. Siin tekib erinevus juba ka päevakoolides. Neis koolides, kus õpilased saavad teha ise valiku, mida õppida, on ka motivatsioon suurem. Nad on juba eelnevalt hoolega läbi mõelnud, miks ja mida nad sellelt kursuselt ootavad. Seetõttu on neid ka väga lihtne ja kerge õpetada. Kui aga kool teeb õpilaste eest ise valiku, on tõepoolest mõnikord tunda, et eriala õpitakse ainult selleks, et kooli lõpetamiseks hinnet saada.

Ka Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis kuulub sekretäri eriala valikkursuste hulka, mis läbitakse kolme aastaga. See on väga pikk aeg ning nõuab noortelt inimestelt palju energiat ja tahtejõudu. Õnneks käib gümnaasiumis palju toredaid inimesi, kes on valmis ja tahavad õppida.

Erinevad rollid
Olen nüüd juba aastaid töötanud nii õpetaja kui ka koolitajana. Üha enam on saanud selgeks, et õpetaja ja koolitaja rollid on erinevad. Õpetajana õpetan õpilasi, meie ühine eesmärk on gümnaasiumi lõpus erialaeksami sooritamine. Koolitajana aga eelkõige suunan ja juhin õppijat aine juurde ning olen talle koostööpartneriks, kuigi ka siin on lõppeesmärk eksami sooritamine ning erialatunnistuse saamine.

Töötanud nende pikkade aastate jooksul algselt päevakoolides ja nüüd ka täiskasvanutega, võin kindlalt väita: nii õpilased kui ka õppijad ootavad õpetajalt/koolitajalt alati tagasisidet. Väga oluline on ka nende tunnustamine ja kiitmine. Vahel tundub, et kui õpilases/õppijas tuua esile kas või esmapilgul üsna tähtsusetuna tunduv pisidetail, võib sellele järgneda väga positiivne reaktsioon, mille mõju kestab veel kaua.

Selleks, et olla hea õpetaja/koolitaja, tuleb eluga kaasas käia. Hindan väga elukestva õppe tähtsust ja vajalikkust. Et olen ise õppinud muusikaõpetajast ümber sekretäri eriala õpetajaks, siis oskan hinnata ja väärtustada elukestvat õpet eriti.

Soovin kõigile õpetajatele ja koolitajatele pikka ja rahulikku meelt alanud õppeaastaks ja jätkugu teil kõigil ikka tahtmist märgata ja tunnustada oma õpilasi/õppijaid.