Kristiina Viiron

„Oli lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai,” laulab Malin Astrid Lindgreni „Väikese Tjorveni” raamatus. Nii elukäik tavaliselt läheb jah. Kuid mitte alati. Tartu mehel Üllar Kütil (33) on kõik kulgenud sootuks vastupidi.

Õpingud ülikoolis on Üllar Kütil praegu pooleli, gümnaasiumi lõpetas mees alles 31-aastaselt, olles enne seda ammugi saanud perepeaks, isaks ning pidanud hunt Kriimsilma kombel mitut ametit. Omajagu rumalaid tegusid mahub tema eluteele ka. 

Küllap uskusid 20 aastat tagasi mitmedki Lähte keskkooli õpetajad, et sellest poisist küll head nahka ei tule. Ning ilmselt mõistatasid nad samal ajal, mis küll on juhtunud Üllariga, selle sportliku, musi- kaalse ja lugemist armastava poisiga, kes 8. klassis ühtäkki enam sugugi õppida ei tahtnud. Koolitöö ei edenenud kohe üldse ja nii jäeti poiss klassi kordama, kuid asjata.

„Aasta proovisin veel, aga tundus, et kool pole minu jaoks,” otsustas Üllar Lähte kooliga lõpparve teha. Ühel päeval võttiski ta oma dokumendid koolist välja – aidaa! „Mu sõbrad ei pidanud kooli tähtsaks ja sõprade mõju on selles vanuses teadagi kõige tähtsam,” meenutab Üllar nüüd asjaolusid, mis teda koolist eemale kiskusid. „Üks põhjus oli kindlasti ka see, et mu vanemad lahutasid.”

Päästja Saadjärve
Kui igahommikust koolimineku kohustust enam polnud, tuli ju ometi millegagi tegelda ja paraku polnud need teod sugugi sellised, millest Üllar heal meelel kõnelema kipub. Aga ei salga ka, sest kambavaimus tehtud tegudele – näppamistele, politsei eest põgenemisele – järgnes tingimisi karistus, mis kõuriku kiiresti kainestas. Õnneks pole nooreea patud Üllari edasisi tegemisi takistanud.

„Tähtis pole see, mis sa oled teinud, vaid see, mis mees sa oled praegu,” tõdeb ta. Ja õige ka, sest vaatamata toonasele komistamisele on Üllari elu ikka ülesmäge läinud. Kuigi mees lõi Lähte kooli ukse enda järel tagantkätt kinni, otsustas ta samal sügisel jätkata õppimist oma kodukohas Saadjärve ametikoolis. Mis sest, et polnud põhiharidust. Talupidamise erialale sissesaamiseks seda ei nõutudki ja nii sai Üllarist 17-aastaselt valmis talupidaja, ehkki ilma taluta.

Üllar märgib, et Lähte koolis tekkinud trots hajus Saadjärvel kiiresti. Kuna kool pakkus võimalusi igasuguste huvialadega tegelemiseks, ei olnud põhjust enam ka sõpradega rumalusi teha. Üllar on Saadjärve kooli ajaloos ainus, kes sealt mootorrattaloa sai.

Üldse on nüüdseks tegevuse lõpetanud Saadjärve kool mänginud mehe elus tähtsat rolli. Koolist sai pärast talupidajate kursuse lõpetamist ka Üllari esimene töökoht, kus ta majandusmehena vahetas lambipirne, sõitis traktoriga ja tegi muid vajalikke töid. Saadjärve koolis tutvus ta ka oma praeguse naise Anneliga, üsna pea sündis poeg Siim. Seega ei sugugi sarnane laulule: „Oli lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai...”

Kooli? Ah, pole vaja
Nii sai Üllarist küll 18-aastaselt perepea ja isa, ent kaheksas klass oli ikka veel pooleli ning esialgu polnud plaanis ka edasi õppida. Pere tahtis toitmist ja nii koondus mehe tähelepanu pigem töötegemisele: pärast Saadjärve majandusmehe kohta tuli Akuparadiisi firmas rehvimonteerija koht, hiljem sealsamas müügitöö. „Siis ma veel arvasin, et haridust pole mulle vaja, saan ju ilmagi hakkama,” muigab Üllar.

Pööre saabus umbes kuus aastat tagasi, kui ta uude firmasse tööle suundununa Tallinna tehnikaülikooli gaasiseadmete algväljaõppele ja sealt edasi Leetu praktikale saadeti. „Siis tekkiski mõte, et võiks oma poolelijäänud õpinguid jätkata,” mäletab ta, kuidas „krõks” ära käis. Mõeldud, tehtud ja nii saigi Tartu täiskasvanute gümnaasium Üllar Küti nime „kaheksandike” sekka kirja panna. Klassikaaslaste kõrval näis Üllar ikka paras onu – 28-aastane, enamikust kümme aastat vanem. „Plikad algul itsitasid küll,” muigab mees. Itsitasid ja kadusid koolist nelja tuule poole, onu Üllar aga lõpetas koos paari teise klassikaaslasega pooleteise aasta pärast põhikooli. „Pooleli jätjaid oli ikka väga palju,” tõdeb ta. „Sügisel polnud klassis kohta, kuhu istuda, aga kevadel vali endale koht, kuhu vaid tahad.”

Ei saa enam pidama
Põhikool läbi, hoog sees ja nii ei kahelnud mees enam hetkegi, et jätkab ka gümnaasiumis. Üllar tunnistab, et kooli tagasiminek oli päris raske. Tegi matemaatikaõpiku lahti ja vaatas: mis see veel siin on?! Õppimine nõudis omajagu tahtejõudu. Esiteks tuli koolipinki istuda igal õhtul pärast tööd kokku neljaks ja pooleks tunniks ning kodused tööd tuli teha enamjaolt uneajast. Teised kohustused – sedaaegu oli Üllar juba teinud oma elektroonikaseadmeid remontiva firma – veel peale selle. Kuigi raskematel hetkedel kippusid ka käegalöömise mõtted pähe, ei jätnud ta jonni ning 2007. aastal istuski mees koos teiste õnnelike lõpetajatega rõõmsalt lõpuaktusel. Seda suuresti tänu perele, kes isa õppimisi ja õhtusi kodust äraolemisi igati toetas.  

Kord juba vedama saanud, ei paista Üllari innukas õppimisesoov enam kuidagi raugevat. Gümnaasiumi lõpueksamidki tegi mees juba kindla teadmisega, et jätkab Tartu ülikoolis arheoloogiaõpingutega. „Ajalugu lihtsalt huvitab mind,” põhjendab ta oma valikut. Ja ei mingit „kaugnokkimist” kolm päeva kuus – Üllar on statsionaarne tudeng. Hoolimata sellest, et tal on kaks last, igapäevane töö ning hobid pealegi. Harrastusi on mehel omajagu – kitarrimäng ansamblis Naabri Valve ning mootorrattad. „Motovärk on haigus,” muheleb ta. See haigus tabas teda poisikesena ja kestab siiamaani.

Üllar ise usub, et huvialad ja eelkõige motikad teda noorukieas edasiste lolluste tegemisest ilmselt päästsidki. On ju märksa köitvam nokitseda ja putitada motika kallal, kui tolkneda tänaval.

„Elu on keerdkäike täis,” tõdeb Üllar. Ometi ei tähenda see, et pärast õigelt rajalt kõrvalekaldumist tee ees püsti seisaks. Sugugi mitte – kõik tuleb omal ajal...või veidi hiljem, aga tuleb, kui vaid endal on selleks soovi ja tahet. Üllaril on.

Vanus õppimiseks piiranguid ei sea
Seadus ei loo täiskasvanule ühtki piirangut, mis võiks takistada edasiõppimist või eriala omandamist.

•• Kui pooleli on jäänud põhikool või gümnaasium, saab kooli lõpetada täiskasvanute gümnaasiumis. Enamikus nn õhtukoolides saab õppimist alustada 8. või 9. klassist. Kuid inimesel on õigus asuda õppima just talle vajalikust klassist alates ja nii saavad edasi õppida ka need, kelle koolitee on katkenud varem.
•• Samuti saab igas vanuses asuda eriala omandama. Nii kutse- kui ka kõrgkoolide päevaõppesse kandideerib ükskõik millises vanuses täiskasvanu teiste kandidaatidega võrdsetel alustel. Seega võib 30-40-50 jne aasta vanune inimene õppima asuda, kui tal on kooli vastuvõtutingimused täidetud. Spetsiaalselt täiskasvanud õppijatele on loodud ka osakoormusega õppegrupid, kus käiakse koos paar korda kuus nädalavahetustel ja nii on võimalik õppida töö kõrvalt. 
•• Vanusest lähtuvaid piiranguid õppima asumisel pole. Aga kui õppe väljund on erialal töötamine, siis mõne töö puhul võib olla vastuvõtutingimustes sellega arvestatud. See tähendab, et sisseastumisel võidakse nõuda arstitõendit, kehaliste katsete sooritamist jms, millega selgitatakse välja sobivus vastavale erialale. Needki nõuded kehtivad nii noorele kui ka vanemaealisele ühtmoodi. 
•• Keskhariduse baasil eriala omandamise soovi pole vaja kõrvale heita ka siis, kui kooli sissesaamine käib riigieksamite tulemuste alusel, ent keskkool on lõpetatud ammugi enne 1997. aastat (sellest aastast alates peavad kõik gümnaasiumilõpetajad riigieksameid tegema). Enne 1997. aastat keskhariduse saanutelt ei saa riigieksamite tegemist nõuda. 
Keskharidust tõendab:
1) keskkooli lõputunnistus; 
2) gümnaasiumi lõputunnistus; 
3) lõputunnistus põhihariduse baasil kutsekeskhariduse omandamise kohta; 
4) lõputunnistus keskhariduse baasil kutsekeskhariduse omandamise kohta; 
5) lõputunnistus kutse- ja keskhariduse omandamise kohta; 
6) lõputunnistus või diplom põhiharidusel põhineva keskerihariduse omandamise kohta.

Allikad: haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna peaekspert Evelin Tiitsaar ja peaekspert Rita Siilivask

Vaata ka hariduspuud ja: www.hm.ee/index.php?046408