Jaak Jõerüüt
Kirjanik, Eesti Vabariigi suursaadik Lätis

Lugejate palvel avaldab Õpitrepp täispikkuses Jaak Jõerüüdi ettekande loovusest, mille ta pidas 2. oktoobril täiskasvanud õppija nädala avaüritusel Põltsamaal.

1.
Lugupeetavad kuulajad!
Tunnistan kõigepealt, et tänast esinemist ette valmistada oli mul erakordselt keeruline. Ennekõike seetõttu, et ei ole lihtne endale ette kujutada, mida tegelikult ootavad mitusada inimest, seejuures mulle enamasti tundmatut inimest, ühest kõnest, mis peab avama nädala, mille loosungiks on uljalt heisatud kõrgelennulised sõnad „Loovus ja innovatsioon”. Mida ootavad täiskasvanud inimesed, kes on jälle kogunenud igavese õppimise lipu alla.
 Ehkki korraldajad andsid lahkelt mõista, et ma võin ise valida oma kõnelemise teema, otsustasin ma jäärapäiselt jääda sellesama loosungi alla seisma. Sedasama lippu pea kohal tuules lehvimas kuuldes. Ehkki lihtne sel teemal rääkida ei ole. Lihtne oleks jutuga laiali valguda, sest seda see loosung lubaks hästi. Lihtne oleks vahutada mida tahes teoreetilist ja seda mitte kolmkümmend minutit, vaid kolmkümmend tundi.
 Mida enam ma mõtlesin loovuse olemuse üle, seda rohkem sai mulle selgeks, kui keeruline on selgitada teistele, mida tegelikult tähendab iseenese sisse vaatamine ja iseenda tundma õppimine. Ilma nendeta aga kuidagi läbi ei saa. Kuid selle juurde me veel tagasi tuleme. Luban ja hoiatan, et retsepte siin ja täna ma ei paku. Katsun teile rääkida lihtsalt oma kogemustest ja tähelepanekutest, mida elus olen teinud. Ei enamat ega vähemat.

2.
 Ma arvan, et kõik algab sõnadest, mida me kasutame.
 Iga haritud inimene, teab et piibli alguses selgitatakse – alguses oli Sõna. On aga ka väidetud, et kui lugeda kreekakeelset teksti, siis märkame selles olulise kohas olulist vahet. On väidetud, et paljudes keeltes ei ole sõnale logos vastet ja et tegelikult ei tuleks tõlkida mitte lihtsalt Sõna, vaid tegusõna, verb.
 Logos märgib loovat printsiipi, viitab tegevusele, liikumisele, muutumisele, mitte staatilisele seisundile, mitte üksnes nimetamisele.
 Aga meie igapäevaelu kubiseb kummalisustest. Sõnade asemel mõeldakse vahel välja sõnakonstruktsioone, mille sisu on pehmelt öeldes veider. Meie tänase jutu kontekstis näiteks loomemajandus, loomeinkubaator, loomelinnak ja mis need kõik on. Selliseid mõisteid ei õnnestu kunagi täita aruka sisuga. Ja minu kõrva jaoks on need ka keeleliselt läilavõitu.
 Üldiselt – mina kardan selliseid sõnu. 
 Samast seeriast on sõnana kõige naljakam ehk kultuuritehas ja las ta selline siis olla. Ta ei ole ka keeleliselt liiga magus. Sõnad on teeviidad selles keskkonnas, kus elame, selles elumaastikus, kus liigume.
 Kui mõtleme õhkkonnale, milles me kõik elame ja toimetame, siis tuleks mõelda muidugi sellele, mis meid takistab ja mis meid ergutab.
 Ahjaa, siia vahele üks põhipostulaat ka kohe – loovusest kõneldes pean muidugi silmas kõiki inimeste tegevusalasid. 
 Aga takistamise ja ergutamise teemal räägime kõigepealt poliitikast ja juhtidest, räägime seejuures kahest vaatenurgast vaadates – asjast iseeneses ja mõjust teistele.
 Mida enam teemasse süveneda, seda rohkem on aru saada, et tänapäeva maailma üks suuremaid probleeme on vale juhtimine, valed liidrid, valed kursid, mida võetakse. NB! Ma räägin tõepoolest globaalsest hädast, globaalsetest probleemidest! Eriti riigijuhtidel ja suurfirmade juhtidel on käepärast massi-kommunikatsioonivahendid, nendega on neil tõeline viha-armastussuhe, üks ei saa teiseta kuidagi läbi. Ja nende sõnad ning pilt levivad üle maailma välgukiirusel. Reaalajas, nagu on kombeks ütelda. Ma kardan, et väga sageli ei jõua juhid tõsiselt kaaluda, milline on mõne nende hoiaku või üksiku lause plahvatuslik mõju paljude inimeste eludele.
 Õhkkonda rahva hulgas, või ühes riigis tervikuna, kujundavad mingil määral kindlasti nii riigijuhtide sõnad kui ka nende isiklik käitumine. Või pidulikumalt väljendudes – loeb mitte see, kas kellelgi on parim retsept maksusüsteemi parandamiseks, vaid see, mis ideaalid on riigijuhtide südames. Retsept võib täita kellegi tasku. Ideaal südames, mille järgi juht oma elus käib, on iseenesest juba loomise alus, see loob õhkkonda terves riigis, kogu rahvale.
 Aga muidugi, ka riigijuhid on vaid inimesed ja nende trumbiks kaasajal, mitte ainult Eestis, vaid üle maailma, on paraku enamasti oskus koguda valimistel hääli, mitte võime talletada ideaale südamesse.
 Rõhutan veelkord, et ma ei räägi ainult Eestist. Olen diplomaaditöö tõttu elanud pikemat aega peale Tallinna veel nelja riigi neljas linnas, Helsingis, Roomas, New Yorgis ja Riias. Kaudsemalt olen pidanud jälgima olukorda Maltal ja Küprosel. Ja veel kaudsemalt, kuid see-eest pidevalt poliitikat ja selle mõju riikide käekäigule päris paljudes riikides.
 See taust lubab mul mõndagi arvata ja seepärast väljendungi siin nii, nagu väljendun.
 Riigijuhtide inimliku arengu tasemest, intellektuaalsest pagasist, sisemisest väärtuste skaalast ja avatusest sõltub palju rohkem, kui riigijuhid tänases maailmas tavaliselt arvavad. Isegi riigivalitsemise tüüp ei loe nii palju, kui akadeemilises maailmas tavaliselt arvatakse ning ülikoolides tudengitele õpetatakse. Võib olla hiilgava demokraatiatraditsiooniga eeskujulik riik, mille etteotsa saavad valitsejad täiesti demokraatlikult. Kuid see ei välista võimule saanute paljastuvat vaimset hallust, puhkevaid skandaale ega kiirelt langevat populaarsust. Teistsuguseks näiteks on hea võtta dalai-laama, kellel pole praegu oma riiki valitseda. Kuid tema innustav, ergutav ja rahustav mõju mitte ainult oma rahvale, vaid pea tervele planeedile on silmaga näha ja kõik ju teavad – see mõju tuleneb ainuüksi tema sisemistest väärtustest, haritusest ja inimlikest omadustest.
 Selliste fenomenide ja protsesside mõju vastava riigi rahvale või inimestele üldse on silmapaistev. Kas ergutav või masendav, julgustav või hirmutav, lootust või lootusetust tekitav. Jne. Kõik sellised mõjud avaldavad omakorda loovusele umbes samasugust mõju nagu kevadised hallad või soe päike taimehakatistele põllul ja peenral meie muutlikus põhjamaa maikuus.
 Kuidas siis meil kodus on olnud? Nii ja naa!
 Julgen väita, et 80-ndate lõpu ja 90-ndate alguse poliitika oli Eestis äärmiselt eksperimentaalne, inspiratsioonirikas ehk puhtal kombel loov. Ajaloost ei olnud võtta eeskuju, kuidas pärast poolesajandilist okupatsiooni taastada rahumeelsel teel uuesti riigi iseseisvus. See oli tõeliselt loominguline tegevus. Eesmärk oli selge, vahendid olid väga napid. Retsepti ei olnud. Kõik tuli omal käigult leiutada.
 Mis siis täna teisiti on?
 Kaido Kama ütles hiljuti ühes ajaleheintervjuus järgmist: „Tänapäeva poliitika vorm on selline, mis ei tõmba. Ja siin ma ei süüdista poliitikuid, vaid süsteemi kui sellist. Minu meelest ei saa väga kaua aega töötada selline süsteem, kus valitsetavad a priori vihkavad neid, kes neid valitsevad. Pukis olijat ei usaldata. Ta võib olla tubli ja hea inimene – suurem osa poliitikuid ongi –, aga valitsetavad on ette veendunud, et tegemist on lurjustega. 
 Ja kui küsiti, miks, siis vastas ta: „Siin on palju keerulisi mehhanisme. Näiteks massikommunikatsioonivahendid annavad süsteemile hoopis teise mõõtme. Kogu aeg mängitakse latist natuke allapoole. Ega poliitikud tee seda, mida pole mõtet teha. Poliitikud teevad täpselt seda, mis on vaja selleks, et hääli saada. Kui sa räägid valijate massile tarka ja ilusat juttu, siis sind ei valita. Kuid sa ütled, et palju raha kohe kätte, siis sind valitakse.”
 Valisin selle tsitaadi, sest olen temaga nõus. Me keerleme paraku murelikuks tegevas nõiaringis. Poliitikud oleks nagu sunnitud hääli püüdma ja publik nagu oleks sunnitud poliitikuid materdama, muidugi hulgi. Mõlemalt poolt nagu saetaks oma istumisalust oksa.
 Selline õhkkond ei ole loov ega soodusta loovust.
 Mind ei jäta rahule mõte, mis saaks maailmas siis, kui tõepoolest kõik muutuks: inimeste huvid, käitumiskood, eesmärgid, väärtused. Elava looduse ebatavaline käitumine eriti viimastel kümnenditel, praegune globaalne majanduskriis ja veel mõned seesugused suure haardega nähtused annavad natuke lootust, et kui muidu ei muutu miski, siis suurte paratamatuste ees on muutused paratamatud. 
 Loovus, loomingulisus – need nähtused on igal juhul seotud muutusega, muudatusega.

3.
 Küsiksin nüüd retooriliselt, mis takistab inimest olemast loov, olemast millegi looja? Üldisest õhkkonnast, nii globaalsest kui ka lokaalsest, juba rääkisime. Aga inimene ise, kui tal oleks kõik eeldused ja õhkkond taevalik, kuidas on tema endaga?
 Loomine on inimese kõige sügavam soov, selles pole vist kellegi kahtlust. Iseasi, kas igaüks seda endale tunnistab. Iseasi, kui kõrgel on elu latt.
 Ja hoopis omaette lugu on sellega, et kui elu latt maha aetakse, kas see siis ka uuesti üles seatakse ja kas minnakse järgmisele katsele või lüüakse käega.
 Ma arvan, et kõige rohkem takistab inimesi loov olemast iseenda mittetundmine. Kui inimesel on endast vale arvamus, kui ta ei tunne oma võimeid, oma tegelikke südamesoove, oma vigu, oma voorusi, siis on tal põrgulikult raske leida üles see tegevusala, kus just tema võiks olla looja. Meeletult palju sõltub sellest, kui palju keegi iseend usaldab, kui palju inimene ennast analüüsib, kui palju suudab inimene end kätte võtta, kui palju on ta nõus abi küsima, kui palju on ta nõus nõuandeid kuulda võtma ja mis tahes abi vastu võtma.
 Olen absoluutselt veendunud, et igaüks on võimeline olema loov.
 Ma ei pea praegu silmas ainult laste saamist, millega inimesed enamasti kõige lihtsamalt seostavad ennast kui loojat. Sel puhul siis uue füüsilise elu loojat.
 Ma arvan, et igal tegevusalal on võimalik olla käpard ja igal pool on võimalik olla looja. Ma ei räägi seda seepärast, et olen paljudest raamatutest kõiksugust kokku lugenud. Kui raamatutarkust ja raamatute sõnu ei kinnitaks miskit moodi iseenda elukogemus, siis ei julgeks ma midagi väita.
 Aga mul on õnnestunud näha oma elus inimesi, kelle käe all lähevad kuivanud taimed kuivanud mullas ka kesk juulikuu palavust kasvama.
 Olen söönud rõõmsameelsete kodukokkade lihtsat toitu, mille maitsele ei saa ligi ükski suurlinna restoran. 
 Te kõik ehk olete elus kogenud seda, et kokal ja kokal on vahe, kingsepal ja kingsepal, rätsepal ja rätsepal, autojuhil ja autojuhil on vahe. Ka naelu seina võib lüüa nii ja naa.
 Loovust täpsemalt kirjeldada pole muidugi võimalik. Aga teda võib ära tunda, teda võib märgata, see võime on inimestel üldiselt olemas.
 Mõni ehk ootab, et räägiksin nüüd ka vanaaegses romantilises toonis, kuidas saabub inspiratsioon, kuidas ma laua taha istun, et oma raamatuid või kõnesid kirjeldada, kuidas vanasti pliiatsi või pastakaga ja nüüd oma arvuti klahvide abil sõnu kirja panen ja kuidas see kõik täpselt käib.
 Aga ei ole mul romantikat kusagilt võtta! Tõde kirjutamise kohta on minul banaalne. Kui ma kirjutuslaua taha istun ja lõpuks ekraani ette võtan, siis ei ole mul taskus mitte ainsatki sõna! NB! Mitte ühtegi! Ja kust nad kõik sinna paberile või ekraanile tulevad, seda mina ei tea ega oska kellelegi seletada. Ei ma tunne selle juures mingit erilist taevalikku inspiratsioonivärinat. Olen lihtsalt sama kesken- dunud nagu lendur, kes juhib lennukit, või sama tähelepanelik, kui perenaine, et supi sisse ikka soola, mitte rotimürki raputada.
 Kõige täpsem on, kui ma ütlen: ma olen kirjutades mina ise. See pärismina. See, kes on sisemiselt tasakaalus, see, keda ei huvita parajasti külm ega kuum, kes pole kurb ega rõõmus, ei vihane ega närviline, ei näljane ega täissöönud, ei janus ega purjus.
 Ma olen kirjutamisega tegelnud, mõneaastased pausid sisse loetud, umbes neli-kümmend aastat ja nüüd ma juba natuke tean, mis on sõna ja mida sellega teha 
saab. Nüüd juba tean, milline on see sisemise tasakaalu seisund, mida just kat-susin sõnade abil markeerida.
 Jah, võiks ju ka rääkida mõistujutte ja seletada asja paralleelide kaudu. Näiteks
nii, et skulptorite kohta on öeldud, et nad lihtsalt eemaldavad kivikamakalt või puupakult üleliigse, et kuju on seal sees kogu aeg olemas olnud. Samuti võiks lihtsalt ütelda, et eks tühjal paberil on ka kõik juba olemas, ainult et piimaga kirjutatud ja tuleb leida need õiged kohad, mida kuuma triikrauaga üle käia. Aga see kõik on kujundlikkus, tõde on kusagil mujal. Võib kasutada sõnu anne, ande- kus, aga ka lihtsamaid nagu oskamine, oskus. Kõigil inimestel on mõni oskus, mõni anne, mõni eriline omadus.
 Mina näiteks ei mõista, kuidas mõni mees paneb kokku mootori, või kuidas rätsep riidenutsust mulle ülikonna välja lõikab ja kokku õmbleb. Ma ei oska seda. Nemad oskavad. Ma olen oma elus kohanud arste, keeleõpetajaid, tõlkijaid, poliitikuid, diplomaate, autojuhte, aednikke jne, kelle kohta tahaks vahel öelda, et nad pole mitte ainult andekad, vaid suured meistrid oma alal.
 Nagu lauldi kunagi ühes hipiaegses kultusmuusikalis: „Inimene, see on üks imetegu!” 
 Jah, ma tunnen kirjanikke, kes peavad kirjutamiseks lakkamatult kohvi jooma, ja neid, kes üldse kunagi kohvi ei joo. Lihasööjaid ja täistaimetoitlasi, kes hoiduvad nendestki kookidest, mille küpsetamisel on kasutatud kanamune.
 Keegi minevikukirjanik, oli see nüüd Balzac või keegi teine, olevat vajanud inspiratsiooni saamiseks oma tuppa mädanenud õunte lõhna.
 Tean kirjanikku, kel polegi kodus kirjutuslauda, kes kirjutab oma sülearvutisse, ise voodil rististes istudes. Tean kirjanikku, kes oma kirjutuslaua taga oma teksti arvutisse toksib, aga ise istub toolil mitte otse, vaid poolpöördes.
 Tean juhtumeid, kui inimene on õiget nooti või õiget lauset otsinud järjest kümme aastat.
 Betti Alver arvas, et luuletamiseks peab olema õnnelik, vaba ja laisk. Minul on vahel tunne, et proosa kirjutamiseks peab olema õnnelik, vaba ja virk.

4.
 Inimeste elus on põhimõtteliselt kaks väga suurt kari, lõksu, eksamit, tuleproovi. Või igaühe Scylla ja Charybdis, kui soovite. Nendeks on Võim ja Raha.
 Isegi väike võim, isegi firmas, vallas, koolis, haiglas, rääkimata ministeeriumi, riigi, suurriigi juhtimisest, paneb inimese proovile. Võim võib olla nagu hea tööriist oskaja käes, et mitte öelda loomingulise inimese käes. Parim juht ongi loov juht! Aga võim võib olla ka kui narkootikum, siis see viib pruukija kõigepealt näilisse lendu ja kukutab seejärel maha. Ja siis saabub sõltuvus! Võimust.
 Ning teiselt poolt vaadates on võim inimestele proovikivi selles mõttes, et need, kel võimu pole, peaks katsuma mõista, et ka juhid, ka liidrid on inimesed. Meenu-tagem toda Kaido Kama tsitaati! Maailma üks mõjukamaid, dalai-laama rõhutab alati, et tema on vaid lihtne buda munk. Kui nn ülemad ei alluks võimunarkootikumidele ja nn alamad ei peaks kõiki ülalpool olijaid a priori lurjusteks, siis oleks elu palju ilusam. Ja üldine õhkkond kahtlemata loomingulisem. Võimule sattunud inimesed peaksid omale iga päev meenutama, et ükski võim pole tema omandus, et see on talle vaid mõneks ajaks antud kasutada, et teisi teenida.
 Rahaga on aga selline lugu, et seda tuleks osata nii anda kui ka vastu võtta. Tavaliselt räägitakse vaid andmisest. Hüva, sellegagi on probleeme. Tuntud on vaidlused, a la – kas asfalt või ajud. Küsimused, miks on meil üldse vaja teatreid, kui on kasiinod? Jms. Aga jätame banaalsused praegu kõrvale.
 Andmist, heategevust, toetamist, annetamist, seda kõike veel mõtestatakse, ja sellele teele asunutest peetakse üldiselt lugu. Pole midagi hullu selleski, kui mõnel puhul on liikumapanevaks jõuks ka inimlik edevus, mitte puhas altruism.
 Aga teine pool on ka olemas ja see võib olla isegi keerulisem eksam. Vastu- võtmine.
 Vastuvõtmise kunst on mõnele ületamatult raske. Uhkus ja upsakus, poosid ja jonn löövad välja seal, kus see on mõttetu. Vastuvõtmine on tegelikult sama- sugune vastastikuse heateo akt nagu andmine. Õieti on see nagu ühe teo kaks poolt.
 Mitte kõik rahaomanikud või rahavajajad ei mõista seda.
 Andmine ja vastuvõtmine on tõeliste inimsuhete loomine.
 Seal alles on peidus tõeline loovus.
 Ma lõpetan selle passusega oma tänase targutamise.
 Soovin teile arusaamist sellest, et terve meie elu on üks õppimine. Terve meie elu. Ja peamine õppetund on – iseenda tundmaõppimine!