Tiia Kõnnussaar,
Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja

Küllap seostub enamikul inimestest sõna „hüpnoos” kujutlusega kõikvõimsast hüpnotiseerijast, kes paneb inimesi nende enda teadmata tegema kummalisi asju.

Kui olen mõnikord jutu sees märkinud, et õpin nõustamist ja meie programmi kuulub ka hüpnoteraapia, olen kohanud hämmeldust ja umbusku – ju see ikka mingi woodoo on.

Tegelikult on hüpnoteraapia üle maailma tunnustatud teraapiameetod, mida nii Euroopas kui ka Ameerikas kasutatakse tänapäeval kõrvuti paljude teiste meetoditega, nagu näiteks pika ajalooga psühhoanalüüs, kognitiiv-käitumuslik teraapia, gestaltteraapia jne. Kõigi nende teraapiate ühine eesmärk on aidata inimesel jõuda terviklikuma enesetunnetuse ja parema toimetulekuni eluga ning ka lihtsalt kasvada inimeseks olemise teel.

MIS SEANSI AJAL TOIMUB?
Tegelikult langeme hüpnoositaolisse ehk kergesse transiseisundisse iga päev täiesti automaatselt. Näiteks viibib selles seisundis õpilane, kes tunni ajal üksisilmi aknast välja põrnitseb, nii et õpetaja jutust saab kerge taustasumin. Selles seisundis on ka autojuht, kes töölt koju sõites teekonda ei märkagi, vaid on kusagil „ära”.

Hüpnoteraapia seansi ajal aitab terapeut inimesel muuta oma teadvuseseisundit nii, et tavapärased kontrolli- ja kaitsemehhanismid lõdvenevad. Sel teel on kergem ühendust saada kliendi alateadvusega. Klient on samal ajal täie teadvuse juures, vastab küsimustele ja arendab terapeudiga dialoogi. Sel moel võib inimene ligi pääseda neile osadele iseendast, mida ta pole tahtnud, suutnud või osanud märgata ja tunnistada. Edasi järgneb juba töö materjaliga, mis sel moel on üles kerkinud, seostades seda ka igapäevase eluga.

MIKS SEDA ÕPPIDA?
Psühholoogia on mulle huvi pakkunud juba sellest ajast, mil olin alles kooliõpilane. Kui 2007. aastal avati erakooli „Terviklik mina” esimene õpigrupp, haarasin kinni võimalusest oma arusaamu ja enesetunnetust avardada. Kooli eesmärk on anda teadmisi ja praktilisi oskusi, mis võimaldaksid neil, kes jõuavad kutsetunnistuseni, aidata inimesi.

Meie koolis õpib ka neid, kes juba tegelevad inimeste aitamisega – on psühhiaatreid, arste, psühholooge ja teisi, kes soovivad oma „tööriistakasti” täiendada. On ka neid, kes õpivad puhtalt enesearendamise pärast, ja neid, kes soovivad eriala vahetada.

Mina läksin õppima pigem tunnetuslikust huvist, soovist oma piire avardada, usus, et õpitu ka mu praegusel alal – töötan ajakirjanduses – kasuks on.

Käsil on kolmas, viimane õppeaasta (seminarid toimuvad kord kuus kolmel järjestikusel päeval) ja pean ütlema, et mu maailm on tublisti avardunud.

Professor Jure Biechonski ja teised tema kolleegid rõhuvad just kogemuslikule õppele. Õppijad peavad kõigepealt oma nahal kõik teraapia tööriistad läbi proovima, et tulevikus klienti paremini mõista ja tajuda. Samuti oleme saanud ülevaate psühholoogia ja psühhoteraapia ajaloost ja selle suurkujudest ning teooriatest.

Eestis saab nõustamist ja hüpnoteraapiat õppida erakoolis „Terviklik mina”: praegu on avatud kolm õpigruppi, kaks neist Tartus ja üks Tallinnas.

Viimati külastas kooli Euroopa transpersonaalse assotsiatsiooni EUROTAS president Vitor Rodrigues, kes viis läbi kolmepäevase regressiooniteraapia seminari.