Terje Haidak, 
haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse talituse juhataja

•• Täiskasvanud õppija on inimene, kes on esmase hariduse kätte saanud ja pöördunud hiljem õppimise juurde tagasi. Enamasti ei ole õppimine tema põhitegevus. Ta õpib muude kohustuste, näiteks töö- ja pereelu kõrvalt ja vajab seetõttu paindlikumat õppekorraldust. Seetõttu toimub täiskasvanute koolitus tihtipeale õhtuti või nädalavahetustel, üks paindlikuma õppekorralduse võimalusi on ka e-õpe. Hea koolitaja koolitab täiskasvanud inimest teisiti kui noort, sest täiskasvanud inimene õpib teisiti.

•• Eestis kehtiva täiskasvanute koolituse seaduse järgi jaguneb täiskasvanute koolitus järgmiselt:
- tasemekoolitus väljaspool päevast ja täiskoormusega õpet; 
- tööalane koolitus ehk täiendus- ja ümberõppekursused (kutseõppeasutustes, kõrgkoolides või erakoolitusasutustes);
- vabahariduslik koolitus (erakoolitusasutustes, enamasti on need sihtasutused või mittetulundusühingud, tuntakse ka rahvaülikoolidena).

•• Tasemekoolitus väljaspool päevast ja täiskoormusega õpet tähendab põhihariduse või üldkeskhariduse omandamist kaugõppes, õhtuses õppes või eksternina, kutsehariduse või kõrghariduse omandamist osakoormusega õppes.

•• Tööalast koolitust pakuvad nii kutseõppeasutused kui ka kõrgkoolid. Kuid nii tööalast koolitust kui ka vabahariduslikku koolitust pakuvad Eestis ka arvukad koolitusfirmad. Kui eraorganisatsioon soovib hakata täiskasvanuid koolitama ja tema pakutava õppe maht ületab 120 tundi, peab ta moodustama erakooli ning taotlema koolitusloa.

•• Täiendusõppe puhul täiendab inimese olemasolevat erialast, kutse- või ametialast haridust eesmärgiga parandada toimetulekut tööelus.

•• Ümberõpe on uue eriala, kutse- või ametiala omandamine; uute teadmiste ja/või oskuste omandamine seoses kiiresti muutuvate töötingimuste ja -keskkonnaga ning uue tehnoloogia kasutuselevõtuga. Koolitus, sh tööalane koolitus, ei pea toimuma ilmtingimata õppeasutuses, arvesse lähevad ka konverentsid, seminarid jms.

•• Vabahariduslik koolitus on enamasti seotud inimeste isiklike huvide arendamisega. Keerulisemalt seletatakse seda kui isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arendamist ja eluks vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Kehtivates õigusaktides nimetatakse noorte puhul säärast koolitusliiki huvihariduseks, täiskasvanute puhul kasutatakse vabahariduse mõistet. Vabahariduslikud koolituskeskused on Eestis tihtipeale tuntud kui mittetulundusühingud või sihtasutustena tegutsevad rahvaülikoolid. Eesti vabaharidusliidu andmetel on nende võrgustikku kuuluvates koolides kõige populaarsemad kujutava kunsti ja tarbekunsti- ning õmblemise- ja käsitöö (näiteks maalimine, ruumikujundus, aiakujundus, lilleseade, fotograafia, sepistamine, õmblemine, siidimaal, lapitöö, kangakudumine jmt) teemalised koolitused. Väga palju pakutakse sotsiaalsete oskuste arendamisega seotud kursusi, koolitusi lapsevanematele jmt.  

Mõnikord on tööalase koolituse ja vabaharidusliku koolituse vahel päris raske piiri tõmmata. Näiteks keeleõpe võib alguse saada hobist, samal ajal tuleb võõrkeelte oskamine ja kasutamine enamikule inimestele tööl kasuks. Õmblemise või sepistamise hobi võib põhjalike õpingute järel anda inimesele võimaluse töökohta vahetada.

Täiskasvanud õppijat õigusaktid Eestis vanusega otseselt ei piiritle. Siiski jälgitakse täiskasvanud elanikkonna valmisolekut õppida ühe vanusega seotud üleeuroopalise indikaatori alusel. Nimelt vaadeldakse täiskasvanud elanikkonna enesearendamist kõikides Euroopa Liidu riikides, uurides, kui paljud 25–64-aastastest inimestest õpivad tasemekoolituses (siinkohal õppevormist olenemata) või kursustel, osalevad eneseharimiseks seminaridel ja konverentsidel. 2008. aastal oli see näitaja Eestis 9,8 protsenti, mis on viimase kümnendi kõrgeim tulemus.

Vaata täiskasvanuhariduse mõisteid ja täiskasvanute koolituse seadust: www.hm.eening tutvu ka www.rahvaylikool.ee