Signe Kalberg

Ligi kaks aastat tagasi tegi Agne Jusar enda jaoks otsustava sammu. Agne polnud küll töötu, kuid kandis hinges suurt soovi töötada juuksurina. „Läksin tööturuametisse mõttega leida endale mõni muu töökoht. Teadsin, et firmad annavad vabadest töökohtadest sinna teada,” rääkis Agne. Kui vanasti võis kogenud juuksur oma kõrvale võtta õpilase, siis nüüd peab koolitust läbiviivaval juuksuril olema ette näidata vastav tunnistus. Selliseid juuksureid aga maakohas pole.

Agne meenutas, et tööturuametis tundsid töötajad huvi, mida ta teha tahaks. Kui ta siis rääkis oma ammusest unistusest töötada juuksurina, pakuti talle võimalust minna kas Tartusse või Tallinna õppima.„Läksin aastaks õppima Tallinna iluteeninduse erakooli. Kui ma poleks kooli lõpetanud, oleksin pidanud õppemaksu tagasi maksma, aga see oli ligi 30 000 krooni,” sõnas ta. 

Naine tunnistas, et kui ta poleks tööturuameti kaudu koolitust saanud, oleks ta mingil ajal olnud sunnitud õpinguteks laenu võtma, et oma soovi ellu viia. Pärast kooli lõpetamist pidi Agne ise endale töökoha leidma. Mõne kuu töötas ta Tallinnas oma praktikakohas, siis aga Paide Maksimarket laienes ja sinna loodud ilusalong oli valmis Agnele tööd pakkuma. „Mul vedas tohutult, sest muidu oleksin pidanud siiani sõitma kodukoha Järva-Jaani ja pealinna vahet,” ütles ta.

Kõva tahtmine aitas keelebarjäärist üle

Kui 58-aastane Petrunelja Rabtšuk eelmisel aastal töötuks jäi, ei uskunud ta, et temavanuse naise keegi enam kunagi tööle võtab. „Töötasin Roosna-Allikul taara vastuvõtjana, aga kui pood pani üles taaraautomaadi, jäin tööta. Pool aastat olin kodus, vahepeal hoidsin lapselapsi,” rääkis Petrunelja.

Naine otsustas end tööturuametis töötuna arvele võtta. Peagi pakkusid sealsed ametnikud talle võimalust minna Tallinna koolitusele. „Mina veel puiklesin vastu, sest kolmekuuline puhastusteenindaja koolitus toimus eesti keeles ja see keel pole mul päris selge. Aga mul oli kange tahtmine õppida ja tööd saada, nii lubati mul eksamile minnes küsimustele vastata nii eesti kui ka vene keeles,” meenutas ukrainlanna. Ta kiitis koolitust ja koolitajaid, kes sisendasid inimestesse eneseusku ja lootust. Maal on ju eriti raske tööd leida, tunnistas Petrunelja. Praktikale sattus ta Tallinki ja pärast koolituse lõppu pakkus laevafirma talle ka tööd. Esialgu küll asendustöötajana, aga sellegi üle on naisel hea meel.

Ettevõttekoolitus viis oma firmani

Ettevõtlik mees seadis sammud tööturuameti Järvamaa osakonda, et uurida, kas oma ettevõtte asutamiseks on võimalik toetust saada. Kohapeal konsultandiga vesteldes selgus, et on küll: tööturuametis registreeritud töötutel on õigus taotleda kuni 70 000 krooni, ning neil, kes küll ilma tööta, kuid pole töötuks registreeritud, kuni 50 000 krooni alustava ettevõtja toetust. Kuid toetuse taotlejal peab olema kas ettevõtluskogemus, läbi tehtud ettevõtluskoolitus või siis saadud kutse- või kõrgharidus majanduse alal. „Mina tegin läbi kolmekuulise ettevõtluskoolituse, kuulasin Mainori kõrgkoolis loenguid ja sain koolitust ka ettevõtluskeskusest,” rääkis Heiki. Tööturuametist saadud 40 000 kroonile laenas ta tuttavatelt lisa ja asutas oma firma.

Esimene aasta on seljataga ja mees tunnistas, et ega ettevõtja elu olegi nii kerge, kui mõni arvab. Tööd on olnud, aga vaiksed hooajad on pidanud temagi üle elama. Kuigi tööturuamet on talle pakkunud võimalust osaleda kõikvõimalikel koolitustel, mille seast ei puudu näiteks ka hobuserautamise oma, on Heiki jäänud ikkagi õpitud eriala juurde. Heiki kui osaühingu Õhk ja Torud omanik ning juht andis endale lubaduse firmat töös hoida vähemalt viis aastat. Siis oleks võimalik juba ettevõtluse arendamise sihtasutuselt kopsakamat toetust küsida.

Pettumine ametnikes sundis otsustavalt tegutsema
Agne Narusk

Tallinlanna Monika koondati pea kaks aastat tagasi. Ta võttis end kohe tööturuametis töötuna arvele ning talle koostati individuaalne tööotsimiskava. Iga kuu tuli uuesti tööturuametist läbi astuda ning paberile allkiri anda. Sellega asi piirduski. Kodus otsis ta uut töökohta töövahendusportaalidest ning jälgis ka mujal tööpakkumisi, aga tulutult. Kõrgharidusega saksa keele filoloogile sobivat kohta polnud, ütles Monika. Kui aasta sai täis, söandas naine küsida tööturuameti juhtumikorraldajalt koolitust. Ta saadeti edasi karjäärinõustaja juurde, seal pakuti võimalust minna klienditeenindaja koolitusele. Monika sõnul said nad ametnikuna mõlemad aru, et see oleks rohkem nagu teraapia eest. Kuid väide, et 90 protsenti selle koolituse lõpetajatest saavad ka töökoha, innustas siiski osalema. Pealegi oli õppekavas vene ja inglise keele 40-tunnine kursus. Kuid klienditeeninduse loengutel sai Monika aru, et see pole tema jaoks. Ka õppeekskursioon telefoniteeninduse kõnekeskusesse oli naise jaoks ehmatav. Pärast seda teadis ta täpselt, et see töö pole tema jaoks.

Ühel päeval internetist tööpakkumisi otsides sattus ta teatele, et Tallinnas pakutakse giidikoolitust. Saksa keele oskajana nägi naine selles võimalust endale rakendust leida. Ning leidis üles seadusepügala, mille järgi tohtis tööturuamet muretseda erandkorras koolituse ühele soovijale. Monika tegi sellekohase avalduse. Nädalad aga möödusid ning infot ei antud. Oli selge, et koolituse saamiseks vajalikku riigihankega ametnikud polnud maha saanud. Lõpuks, kui giidikoolitus oli juba ilma Monikata alanud, tuli ametist äraütlev vastus. Selles seletati, et giidina töötamiseks pole koolitus vajalik, õppida ja eksami sooritada saab ka omal käel.

Monika nii ei arvanud. Mõistes, et sealtpoolt teda ei aidata, laenas ta tuttavatelt kursuste jaoks vajaliku 3500 krooni ning läks koolitusele. Juba suvel loodab ta giidina tööd saada ning võla aegamööda tagasi maksta.