Kuidas kinnitada endale, et töökoht, mida varem poleks mingil juhul vastu võtnud, on tegelikult täitsa tore?

20 aasta jooksul USA-s, Prantsusmaal ja Saksamaal tehtud uuring näitas, et töökaotus põhjustab pikaajalist depressiooni palju suurema tõenäosusega kui muud elus ettetulevad rasked sündmused. Töökaotuse elavad kergemini üle need, kelle elus on veel midagi peale töö: pere, sõbrad, hobid. Siis ei jää inimene ühiskonnast väljapoole, tal säilib sellega kontakt lähedaste inimeste kaudu. Neil läheb ka uue töö leidmine hõlpsamini, sest tööle eelistatakse võtta positiivset inimest.

Töökaotus tuletab meelde hüvesid, millele me ei mõtle siis, kui töölkäimine on igapäevane, isegi kirutud rutiin:

• töö võimaldab luua kontakte teiste inimestega ja tunda rahuldust üheskoos millegi tegemisest, eesmärgi saavutamisest;

• töö sunnib avardama silmaringi, juurde õppima;

• töö sunnib ületama oma silmaringi piiratust, arvestama ka teiste kogemustega;

• töö aitab muresid eemale viia;

• töö on väljakutse taibule ja loovusele;

• töölkäimise rütm aitab nii vaimselt kui ka kehaliselt vormis püsida;

• töö tagab hea enesetunde hoidmiseks nii vajaliku tunnustuse ja lugupidamise;

• töö käigus teistele midagi õpetades on võimalus tunda end vajaliku ja targana.

Inimene vajab kindlat rutiini, töö suudab seda pakkuda. Nii ongi motivatsioon neil, kes tööl käivad, ja neil, kes töökaotuse läbi elanud ning uuesti kindla sissetuleku leidnud, väga erinev. Mida kauem on inimene tööd otsinud, seda enam on ta valmis vastu võtma pakkumisi, mis ei ole tema võimete ja isiksuseomadustega kooskõlas.

Kui tööotsija pole veel olukorras, kus töö saamine on elu küsimus, tasuks siiski endalt küsida:
• mis on minu tugevused? 

• kuidas saavutan tulemusi? 

• millised on minu väärtused?

Ei maksa end petta mõttega, et ma muudan end ja kohanen uute nõudmistega. Tegelikkuses on nii, et võttes vastu töö, milleks puudub ettevalmistus ja võimed, on ebaõnnestumise tõenäosus väga suur. Kui suhete loomine rõõmu ei paku, siis müügitöös tulemusi ei saavuta. Kui paberitööd ei naudi, siis vägisi end seda tegema panna võib olla päris keeruline.

KUI TÖÖ SAI VASTU VÕETUD
Kui aga oled vastu võtnud töö, mida sa küll ei tahtnud, kuid valikut pole, siis esimesena on mõistlik muuta oma mõtlemist:

• mitte et ma pean seda tööd tegema, sest paremat pole ja elada on vaja, vaid hoopis: ma tahan õppida seda tööd armastama. Ma tahan teha just seda tööd. Positiivne häälestatus aitab.
• Pole olemas auväärseid ja vähem auväärseid töid. Kui töö on tehtud väga hästi ja südamega, on selle tegija alati väärt suurt lugupidamist.

Kui pedagoog hakkab leiba küpsetama, siis ei saa kuidagi öelda, et tema kui inimese väärtus nüüd langeb, sest ta teeb lihtsamat tööd. Inimesena jääb ta ju samaks, inimesi hinnatakse inimeseks olemise, mitte ametinimetuse järgi. Vähemalt peaks see nii olema.

• Oluline on säilitada enesest lugupidamine, siis saavad ka teised sinust lugu pidada. Töö ei võrdu kogu eluga. Kui see ei paku kõike, mida elult ootad, on selleks palju muidki võimalusi – kuulumine erinevatesse organisatsioonidesse, uute hobidega tegelemine, suurema aja ja energia pühendamine perele, spordile, heategevusele – võimalusi on palju.

KUIDAS INIMEST TOETADA?
Mida saaksid teha need, kes puutuvad kokku töö kaotanud inimesega? 
• Hoolige neist! 
Tööandja, kui nad kandideerivad teie korraldatud konkursil, andke neile infot, toetage ja innustage ka siis, kui te ei saa neile tööd pakkuda.
• Mõistke nende valu ja ebakindlust!
Kui ametnikuna pead iga päev töötutega kokku puutuma, siis võib juhtuda, et ei jaksa. Tehke tööl supervisiooni rühmasid, kaitske end läbipõlemise eest – nii tuleb jaksu juurde
• Pidage neid meeles!
Endised töökaaslased saavad helistada, tunda huvi, kuidas läheb, kutsuda vahel mõnele sünnipäevale, teatrisse, kontserdile.
• Pakkuge inimlikku toetust!
Juba tunne, et mulle elatakse kaasa, aitab edasi. Ei maksa uskuda, kui töötu ütleb: „Pole midagi, saan hakkama.” Inimlikku tuge pole kunagi liiga palju.

Tegelikult me vajame kõiki neid Eesti inimesi, kes on praegu jäänud ilma tööta. Ka töötuks jäänud peavad saama seda tunda – et neid vajatakse inimesena.