Mis on see vägi, mis inimest õppima innustab, nii et iial küllalt ei saa? 
Mida me peame oma elu suurimaks õppimiseks? Mida tahaksime veel õppida?Küsitles Kristiina Viiron

Marju Lauristin, 
Tartu ülikooli professor:  
Olen õppinud nii kaua, kui end mäletan. Elu ongi õppimine. Iga uus olukord, ülesanne või kohtumine vajab vaimset ettevalmistust ja mõtestatust. Võib-olla kõige suurema šoki elasin läbi siis, kui 1990. aastal pidin minema ülikoolist Toompeale ja 1992. aastal hakkama sotsiaalministeeriumi juhtima. See oli totaalne ümberõpe nii erialaselt kui ka juhtimisoskuste mõttes.  Kahe aasta jooksul tegin läbi nii  põhjaliku eneseharimiskuuri, et julgesin pärast seda ülikooli tagasi tulles isegi hakata sotsiaalpoliitika professoriks.

Teine kogemus on seotud arvutitega – kui veel kümme aastat tagasi vajasin näiteks uuringutulemuste analüüsil arvutispetsialistide abi, siis nüüd teen ise oma sülearvutis mahukate küsitlusandmestike kogu statistilise töötluse.

Need mõlemad näited puudutavad aega, kus olin juba üle viiekümne aasta vana! Vanus pole takistuseks ka täiesti uute asjade õppimisel, selle kaudu enese jaoks uute võimaluste avastamisel. Mind on õppima innustanud eeskätt loodusest antud suur uudishimu ja õppimisest saadav rahuldus, isegi nauding. Just õppimisnaudingut pean elukestva õppimise juures põhiliseks. Oma üliõpilastega suheldes tunnen end sageli mitte õpetaja, vaid õppijana. Maailm avardub ja muutub, ka juba tuntud asjad ja tõed näitavad end uuest küljest ja vajavad pidevat mõtestamist. Seda, mida ma veel ei oska ega tea, on väga palju. Aga õppida pole kunagi hilja. Viimane, mida inimesel oma elus õppida tuleb, on vaimselt ergas ja füüsiliselt talutav vananemine ning väärikas ja hingerahus lahkumine.

Katri Raik,
TÜ Narva kolledži direktor:
Minu elu kõige suurem õppimine on olnud õppima õppimine. Isa arutas minuga kõik mu õppetükid läbi kuni põhikooli lõpuni. Ja seda igal õhtul! Just sealt sain ma tööharjumuse,  õpioskuse ja nõudlikkuse iseenda vastu.  Isa lasi mul lisaks pähe-

jäänud faktidele ja ülesannete õigetele vastustele ka seletada, miks ma nii arvan ja kuidas tulemusele jõudsin. Isa õpetas asjade sügavusse tungima, tegelikult aru saama. Tema arvamuse kohaselt pidin ma oskama seda korrektses keeles seletada ja ka kirjutada. Isa nõudis korralikku emakeelt. Mina eeldan seda nüüd mind ümbritsevatelt inimestelt, mis on vahel üsna vaevarikas. 

Doktoritöö kirjutasin töö kõrvalt. Poolteist aastat planeerisin iga oma minutit. See oli tagantjärele nii ilus aeg. Doktoritöö on iga naise elukindlustus. Ma ei saaks ilma doktorikraadita teha oma lemmiktööd. Mida ma ei ole seni õppinud ja miks? Pean ausalt tunnistama, et mul on probleeme prioriteetidega. Sean esiplaanile oma töökohustused ja isiklikud kohustused ning lükkan eri täiendusõppekursusi aina edasi. Võimalik, et kahetsen seda hiljem. Mul on mitu salaunistust. Aga kinnisidee on õppida eri iluteenuseid. Tunnen vajadust osata oma kätega midagi teha.

Teet Jagomägi, 
Regio juhatuse esimees: 
Oma elu tähtsaimaks õppimiseks pean lühiajalist koolitust London Business Schoolis, mida aeg edasi, seda ägedam see kool tundub. Londoni koolitus „kriimustas” kõiki teemasid, millega juhid oma töös kokku puutuvad. Kui aga osa koolituste puhul läheb kuuldu ajaga meelest ära, siis seal õpitu ei devalveeru, see on kogu aeg iga päev kasutatav. Kes on mind innustanud õppima? Alati on olnud mõni inimene, kes on järgimist väärt, ning eri eluvaldkondades on need inimesed olnud erinevad. 

Mida tahaksin veel õppida? Olen mõelnud, et hea meelega võtaksin vigurlennukursused. Siiani on see jäänud ettevõtmise taha, aga eks tuleb leida koht ja aeg ning see ära teha!

Ivo Saarma, 
erahaigla Fertilitas juht/naistearst:
Arstikoolitus ei lõpe kunagi, sisuliselt tuleb kogu erialane materjal viie aasta jooksul üle vaadata, vastasel juhul tegeled ühel hetkel meditsiiniajalooga. Erialaarstid on sisuliselt kohustatud osalema jätkukoolitustel ning iga viie aasta tagant toimub ka vastav hindamine (atesteerimine). Naistearstid peavad viie aasta jooksul osalema erialakoolitustel vähemalt 140 tundi.

Tegelikult käiakse koolitustel sageli oluliselt enam. Ka minul kulub koolitusteks viie aasta jooksul umbes 200–250 tundi. Arvestades, et tegeleda tuleb ka juhtimise ja majandusküsimustega, lisanduvad selleteemalised koolitused.

Õppimine ei seisne pelgalt koolitustes, eelduseks on, et iga arst loeb oma erialast perioodikat ja käsiraamatuid, milleks kulub sageli märkimisväärne aeg vabast ajast.

Arvan, et arstid on siinkohal täiesti eraldi nähtus – teades, et eriala omandamiseks kulub praegu 10–11 aastat, millele lisaeriala puhul lisandub sageli veel üks aasta. Kui summeerida kõik koolitused kogu praktika jooksul (nt 30 aastat), lisandub veel kaks-kolm aastat. See tähendab, et arst õpib oma ametit kuni 15 aastat. Pole mõtet arsti eriala valida, kui õppimine hirmutab. Nii et „õpime kogu elu” on siinkohal sõna-sõnalt võetav.

Jevgenia Garanža, 
venekeelse AK toimetuse juht: 
Arvan, et minu elu suurim õpetaja ja innustaja on elu ise. Kui ei taha olla naeruväärne, siis ära arva, et oled piisavalt tark, sest elu kohe tõestab, kuidas sa oled eksinud. Samuti innustab õppima see, kui sul õnnestub suhelda inimesega, kes on sinust palju targem ja kelle silmaringi on palju laiem kui sinul.  Õnneks kingib ajakirjanikul elukutse selliseid kohtumusi väga palju. Loodan, et kunagi õnnestub mul heal tasemel  selgeks õppida  soome ning prantsuse keel, mille õppimine on erinevatel  põhjustel pooleli jäänud. Samuti tahan selgeks saada viipekeele, sest see lihtsalt huvitab mind juba ammu.