Kui püüda korraga olla tubli töötaja, pereinimene ja õppur, võib endale kergesti liiga teha. Säilita rahu ja mõtle nii: „Tean, mida tahan ja vajan ning sellest lähtuvalt kulgen oma rada,” soovitab terapeut.

Kaire Talviste

Peagi 32-aastaseks saav Mari on tegus naine: käib tööl, alustas just magistriõpingutega, tal on kaks last, suur majapidamine, palju huvisid ja lai tutvusringkond. Isegi nädala- vahetused on tal sageli pikalt ette planeeritud ja harva leiab ta mahti hinge tõmmata. Viimasel ajal on Mari hakanud märkama, et ta on kurb, kergesti ärrituv ja pidevalt väsinud. Paljud tema tuttavad on sama tegusad ja edasipüüdlikud, mistõttu ei tule Marile pähegi endalt küsida: kas koorem tema õlul pole äkki liiga suureks paisunud?

Kas on ka päriselt võimalik töötada, õppida ja kasvatada lapsi ühel ajal nõnda, et „hundid söönud, lambad terved”? Gestaltteraapia arenduskeskuse terapeut Karmel Tall usub, et selliseid inimesi on olemas, kellel on palju energiat ja kes suudavad rohkem ära teha. „Üldiselt on nii, et kellel on palju energiat, need on sisimas rohkem tasakaalus,” selgitab ta. „Väljendamata mõtteid ja tundeid ning lahendamata konflikte nimetatakse gestaltteraapias „lõpetamata asjadeks”. Need seovad suurel hulgal meie eluenergiat. Mida vähem on inimesel lõpetamata asju, seda rohkem on tal vaba energiat. Inimene on oma vajadustest teadlik ja järgib neid ning nii suureneb ka tema sisemine tasakaal.”

Kui tasakaalu pole, võib inimene sattuda paanikasse, rabeleb nagu hull, ent töö on vähem kvaliteetne, tulemus pole seda vaeva väärt. Terapeut on selliseid umberassinud inimesi oma vastuvõtul palju kohanud. Nad ei julge rabelemist lõpetada, kartes „rongist” maha jääda, mistõttu on kogu nende energia suunatud tegutsemisele. Nad pole kontaktis oma tunnete ega vajadustega. „Neil on justkui pea ja keha vahelt kontakt kadunud. Nad ei saa enam aru, mida nad tunnevad.”

Libe tee
Kui sisemist rahulolu püütakse saavutada ainult aktiivse tegutsemise kaudu, on läbipõlemisoht reaalne, hoiatab terapeut. Sageli juhtub nii, et varem suurt rahuldust pakkunud tegevus muutub ühtäkki stressiallikaks. „Hukatuslikuks saab ihalus olla kõiges parim: olla hea ema, supertöötaja, saavutada trennis parimaid tulemusi. Sel moel muutuvad ka hobid võistluseks. Püütakse vastata väljast tulevatele nõudmistele, selle asemel, et iseendas selgusele jõuda – mida ma tegelikult vajan?” juhib terapeut tähelepanu.

Oma hõivatuse juures on oluline märgata, kas ettevõetud tegevused (ka hobid) pakuvad pigem rahulolu või kannavad need lõpuks kõik silti „ma pean”.

Mari tunneb juba ammu, et tal on väga vähe aega ja et tööd „peab ta tegema”. Mida muuta? Tööl käimata pole raha! Õpingutest ei saa loobuda, sest see annab lootust jõuda paremale ametipulgale. Perekond on naisele väga oluline ja Mari ei taha, et selle liikmed tema ajanappuse ja närvilisuse all kannataksid. Noor naine tunneb end nagu lõksus, sest kõik areneb ja muutub nii kiiresti, et kui ta ei taha elule jalgu jääda, ongi ta justkui sunnitud kõike ja korraga tegema. „Muidu oled ju luuser!” hüüatab Mari.

„Aga kes nii ütleb?” uurib Karmel Tall. „Kui ise end nii tunned, siis jäädki elule jalgu. Otsides välist tunnustust ja püüdes käituda ainult väliste ootuste järgi, kasvab inimese sisemine rahulolematus, mis püsides võib viia eluenergia nõrgenemiseni ja sealt edasi füüsiliste tervisekahjustusteni välja.”

Karmel Tall suhtub ühiskonnas massi-psühhoosi mõõtmeid võtvasse pidevasse enese täiendamise-parandamise-arendamise virvarri stoilise rahuga. „Tean, mida tahan ja vajan ning sellest lähtuvalt kulgen oma rada.”

Valikud
„Gestaltteraapia eksistentsialistlik lähenemine on väga lihtne: me oleme vabad olendid, me teeme ise oma otsused ja valikud, kuid võtame nende eest ka vastutuse. See tähendab: me elame oma valikute tagajärgedega. Just teadlikud otsused ja valikud päästavad meid lõksusattumisest,” ütleb Karmel Tall. Ta toob näite: kui naine tahab karjääri teha ja see on talle olulisem kui perekond, siis teadlik valik võib olla mitte saada lapsi. Kui naisele on olulisem perekond, siis tuleb tal endale tunnistada, et ametiredelil ta ilmselt kõige kõrgemale ei jõua. Enamasti kõike korraga ei saa. „Selles pole midagi valesti, kui inimene otsustab, et ta ei soovi karjääri teha, et teda ei huvita pidev enesetäiendamine ja konkureerimine,” julgustab Tall vaatama oma sisemusse ja minema oma vajaduste järgi.

Ent vale pole seegi, kui inimene pole valmis millestki loobuma, et saavutada oma eesmärke. „Kui teada, mida vajan ja tahan, olen piisavalt motiveeritud oma eesmärkide nimel tegutsemisel, siis ei mõju need nii suure stressorina,” lisab ta. Selline inimene võib näiteks otsustada, et tema panus mingis valdkonnas on teatud perioodil tagasihoidlikum, sest ta pühendub enam õpingutele. Nende lõppedes pühendub aga taas suurema innuga oma tööle ja perele.

Artikkel ilmus SA Dharma Luiga fondi stipendiumi toel.