Kõik, kes õpivad ja õpetavad, on sellega paratamatult kokku puutunud. See algab e-tähega, aga pole ei e-aine, mida luubiga toidupakendil taga ajada, ega e-kiri, mis meilboksi ummistab. Muidugi on see e-õpe – mõiste, mille lahtiseletamiseks ja tõlgendamiseks on ohtralt võimalusi.

Kaire Talviste

Hariduse omandajaile on see infotehnoloogiline abi õppimaks kus iganes, millal iganes ja mida iganes. Osa õppejõude näeb selles aga võimalust arendada motivatsioonist lähtuvat hariduse omandamist, mida peavad tõhusamaks vitsahirmus pähe tuubitud teadmistest.

Alustame algusest
„E” ehk electronic – infotehnoloogia poolt võimendatud õppeprotsess. Maakeeli öeldes on tegemist õppega, kus abivahendina kasutatakse kas või minimaalsel määral infotehnoloogilisi vahendeid. Ehk siis liigitub selle mõiste alla juba seegi, kui õpetaja näitab õpilastele projektoriga slaide. E-õppe skaala teises otsas on aga võimalus omandada teaduskraad näiteks mõnes Austraalia ülikoolis kordagi oma Kükametsa kännu otsast lahkumata, selgitab selle äärmiselt laia mõiste lahti Tartu ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna lektor Anne Villems. 

See üksik täht õppe ees mõjub müstiliselt ja vanemale generatsioonile ehk veidi ka heidutavalt, sest ega täpselt teata, mida see tähistab. Villemsi sõnul soovivad e-õppega kokkupuutuvad inimesed e-tähest lahti saada. „Elame ja õpime ju infotehnoloogiast rikastatud maailmas,” selgitab ta, et selle eraldi rõhutamine pole vajalik.

Sama meelt on ka Tallinna tehnikaülikooli professor Vello Kukk. „Keskkond, kus me elame, on palju muutunud. Pole võimalik, et haridus jääks sellest täiesti puutumata,” lisab ta. Kuke meelest on e-õppe terminit vaja eelkõige selleks, et asja edendada ja arendada. „See on täiesti normaalne õpe, mis tänu Enele (e-Õppe Arenduskeskuse juhataja Ene Koitla – toim) on hakanud ka meil ajaga ühte sammu käima.”

Eesmärk 
E-õppe eesmärk pole luua olukorda, kus õpilased ja õpetajad enam üldse teineteist ei näe. Infotehnoloogia on kaasatud õppeprotsessi, et lahendada kõikvõimalikke õppimisega seonduvaid probleeme ja luua õppimisvõimalus kõigile, kes seda soovivad.

Vello Kukk näeb e-õppes võimalust visata kinnas visalt juba sajandeid püsinud formaalsele hariduspoliitikale. „See on orientatsiooni küsimus. Formaalne kool pole suunatud elule ja infotehnoloogia on praegu ainuke mehhanism, mis hoiab kooliharidust eluga koos,” selgitab ta. Näiteks toob ta oma lapselapse, kes veab endiselt ranitsas kaasa hunnikute kaupa raamatuid, et sealt mõnd lehekülge vaadata. Samal ajal kui piisaks mälupulgast, kus kõik vajalik oleks kerge vaevaga kättesaadav.

Vello Kukk seab kahtluse alla ka loengute ja eksamite rolli õppeprotsessi tulemuslikkuses. Tema meelest on see vaid formaalsuste täitmine, mitte õppijakeskne lähenemine. Õpime me ju eri tempos ja meie võimed on erinevad. Hea näitena koolihariduse formaalsuse kohta toob ta mõne aasta eest USA-s tehtud uuringu tulemused: ülikooli tulnud inimeste teadmised olid 75% ulatuses omandatud väljastpoolt kooli. „Eraettevõtja ei küsi tunnistust näha, kui ta inimese tööle võtab. Talle on olulised töötaja oskused,” selgitab Kukk, et meie haridussüsteem on liialt kaldu formaalsuste ja normide täitmise poole.

Motivatsioon on oluline
Vello Kukk alustas viie aasta eest oma aine „Sissejuhatus elektroonikasse” õpetamist täiesti uuel alusel. Ta lõi elektroonse õpikeskkonna, mille lähtekohaks on personaalne õppimine. Asi näeb välja nõnda: sügisel saab Kukk oma tudengitega kokku, selgitab neile, kust leida materjalid, kust leida ülesanded, ja annab kaasa laborikohvri katsete tegemiseks. Edasine – millal teha, kui palju teha, kuidas teha – kõik jääb tudengi otsustada. Iga lahendatud ülesanne aitab tudengi edasi järgmisele tasandile, mis motiveerib teda jätkama

Kukke ajendas sellist sammu astuma arusaamine, et 90% õppetööst tehti kodus, mitte koolis. „Kodus pole ajapiiranguid, saab rahulikult mõelda ja teha,” mõistab Kukk tudengite soovi.

Tema loengust võttis mullu osa ka nüüdseks teise kursuse elektroonika ja bioonika tudeng Sanne-Maria Kobin, kellele selline variant istus hästi. „Polnud kuiv loengu kuulamine. Asjad jäid ise proovides ka paremini meelde. Mulle väga meeldis,” tunnistab ta.

Kui tekkis küsimusi, võimaldas süsteem õppejõult abi paluda. Sedagi pidas tudeng heaks variandiks, sest loengus ei saa igaüks vajalikul määral personaalset tähelepanu või ei julge kõigi kuuldes oma „lolli” küsimust esitada.

Sanne-Maria tõdeb, et mõned jäid sel moel õppimisega siiski hätta. „Kogu aeg on ju nii palju teha ja kui ühes aines saad ise valida aega, millal teed, siis paljud lükkasid seda kogu aeg edasi. Oluline on ka motivatsioon. Kui tuled just keskkoolist, kus õpetajad sind muudkui tagant torgivad, siis pole lihtne hakata kohe teistmoodi õppima,” selgitab ta.

E-õppe puudusena nimetab ka Anne Villems seda, et see eeldab enesejuhtimisvõimega inimest. „Peab olema sisemist motivatsisooni, vajame õpioskuste ja -harjumustega motiveeritud õppijat,” lisab ta.

Tehnilised vahendid
E-õppes ei saa üle ega ümber tehnilistest vahenditest. Centre for Learning & Performance Technologies on need jaotanud 12 klassi, kus on ühtekokku üle 2000 vahendi (http://www.c4lpt.co.uk/Directory/index.html). Laias laastus jagunevad vahendid sünkroonseteks ja asünkroonseteks. Asünkroonsed on meilivahetused: materjalid ja tööülesanded saadetakse elektronposti ja vastuseid oodatakse samal moel tagasi.  

Sünkroonsed on näiteks veebinarid (e. veebiseminarid), millest osavõtjad võivad paikneda kus iganes maailma paigas ja olla kõik samal ajal ühel seminaril. Veebinari jututoad (ehk chatroom’id) aitavad lahendada võimalikke tehnilisi probleeme (nt. sa ei kuule midagi, siis tehniline tugi aitab), polling’ute süsteem võimaldab anda ja saada vastukaja jne.

Anne Villems kuulub e-õppe tsunfti, mis paikneb USA-s Californias ja on sel moel ammutanud uut teavet juba viimased viis aastat. E-õppe tsunftil on ligi 37 000 liiget 151-st riigist. Regulaarselt korraldatakse seminare ja tehakse uuringuid. Selliste üleilmsete veebinaride peamiseks takistuseks võib kujuneda ajavahe, mis tähendab, et maakera kuklapoolel peab interaktiivset seminari kuulama väga hilistel tundidel.

Villemsi sõnul muutuvad e-õppe materjalid üha suuremas ulatuses tasuta kättesaadavaks kõikidele soovijatele, sest infotehnoloogide meelest on tore, kui kõik õpivad. Ka Tartu ülikoolil on juba kümnete kaupa tasuta kättesaadavaid materjale. Ent osa professoreid ei soostu veel oma teadmisi paljastama hirmus, et tasuliste ülikoolide õppejõud hakkavad nende toel teenima.