1.september tuli seekord teisiti –  enam polnud vaja kooli poole tormata. Ausalt öeldes oli natuke imelik tunne, justkui oleks midagi ära võetud.

Tühja tunnet jätkus nii kella viieni õhtul. Siis sain teada, et koolimaailmast ei pääse ma enam kunagi, vastupidi, see alles poetab mu jaoks uuesti ust. Mis sest, et laps käib alles lasteaias. Järgmiseks päevaks oli vaja otsustada, kas inglise keele tund või mitte; balletitund kaks või üks kord nädalas.

Meie vanaema väisab huviringe, teine loeb hoolega raamatuid. Ja Õpitrepi kaanepilti silmitsedes: isa seal pole. On laps ja on vanaisa, aga keskmise põlvkonna meesesindajal pole õppimiseks aega. Seda juhul, kui me mõtleme õppimise all klassis või auditooriumis istumist.

Seekordne Õpitrepp annab igal leheküljel ideid ja soovitusi, mida pikkadel ja pimedatel sügisõhtutel teha. Ülejäänu on juba igaühe enda võimuses. Kas olla osake pildist või pugeda pildi taha peitu.

Agne Narusk