Prahist valmivad tarvilikud esemed

 


   Keila naised teevad asjalikke esemeid
   millest iganes. Kord nädalas kogunevad
   nad linna sotsiaalkeskuse prahiringi.  

Kristiina Viiron

Esmaspäeva ennelõunal Keila sotsiaalkeskuses rahva nappuse üle kurta  ei saa. Väikeses saalis on platsi sisse võtnud eakad võimlejad, kes toolidel agaralt juhendaja rütmi- lugemise saatel hantleid tõstavad. Segasummasuvilalikult kirjus käsitöötoas aga ootab kaheksa prouat, milline näputöö seekord ette võetakse.

Prahiringile – aga nii nad seda ise nimetavad – sissejuhatuseks kõnelevad prouad nädalavahetusel Keila kultuurikeskuses kõneks olnud pH-teemal. „Kuna see aasta on lugemisaasta, teeme täna tööproovi, kuidas töödelda raamatunurki,” kutsub päevakeskuse spetsialist Tiiu Jalakas naisi pH-teemalt näputöö manu. „Raamatutel kuluvad tavaliselt nurgad, aga kui köide on iseenesest terve ja ümberõmblemist ei vaja, pole tarvis terveid kaasi vahetada.”

Iga proua saab endale kandilise papitüki, mis on kujutletav raamatukaas ning tüki õhukest kirjut paberit. Paber on naiste enda tilgatrükitehnikas värvitud ja jõuludest üle jäänud kraam. Nüüd saab sellest lõigata tükikese papinurga ülekleepimiseks, katset tehakse ka tekstiili ja nahaga, et leida sobivaim moodus ning omandada vajalikud töövõtted.

Jäägid kasutusse
Just selliseid praktilisi asju, mis poleks niisama iluvidinaks, vaid leiaks ka majapidamises rakenduse, prahiringis üheskoos valmistama õpitaksegi. Eelmisel nädalal õmblesid naised pehmest paksust trikookangast või kunstnahast lumerookimise käpikuid. „Naha- ja tekstiilijääkidest,” täpsustab Tiiu. „Selle, mis teised ära viskavad, kasutame meie ära.”

Naise sõnu kinnitab käsitöötoas leiduv atribuutika: pappkastid, mis peidavad meisterdusmaterjale, on kaetud vanadest teksadest õmmeldud katetega; laua ümber on Rootsist humanitaarabina saadud ja meeleolukaks maalitud vineertoolid; seinal rippuvale vaibakesele on lõngade vahele kootud „Oota sa!” filmilinti; akna ees ripuvad Tiiu siidile maalitud kardinad. Aknalaual aga lebavad süüteroosid – munarestist valmistatud roosiõied, mis on kastetud küünlarasva sisse ja süütavad kaminas või lõkkes särinal tule.

Prahiringis osaleja Maire Rannas näitab omavalmistatud  patja, mille pealispind on tehtud    nõelviltimistehnikas kaunistatud villasest mantlitükist ning tagumine pool vanast väikeseks jäänud kampsuni seljaosast. Elvi Leitmäe aga võtab välja pehme kaltsunuku ning džuutriidest ja vaibalõngast valmistatud narmalise padja –  jällegi jääkidest meisterdatud.

„Me oleme huvitava kujuga pudeleid nii-öelda nahka pannud (nahaga katnud – toim), vanadest teksadest käekotte õmmelnud, riidest poekotte kaunistanud, kinkekotte voltinud,” loetlevad naised, mida kõike on nad prahist valmistanud. Ideed tulevad käsitööajakirjadest ja -raamatutest ning oma peast. „Vahel kuhjame materjalid lauale ja vaatame, mis sealt tulema hakkab. Üks inspireerib ühte, teine teist,” lisavad naised.

Meisterdamiseks vajalikku kraami saavad nad mitmelt poolt. Ikka on kuskil kellelgi midagi üle, mida nad ei vaja, küll aga teavad, et Keila sotsiaalkeskuses kuluksid need marjaks ära.

Kehale ja vaimule
Prahiring pole sotsiaalkeskuse ainus ettevõtmine, kus koos käia. Näiteks esmaspäeval, samal päeval prahiringiga, on maja saal kolm ringiaega jutti võimlejate päralt. Pärastlõunal kogunevad kangastelgedel kudujad. Paar naist liigubki otse ühest ringist teise, üks võimlema, 87-aastane Linda Lesk aga kangastelgedel kuduma. Tema on majas juba varakult, enne prahiringi jõudis ta juba võimlemas käia, niisamuti mitmed teisedki naised.

Veel saab käia keraamika-, kunsti- ja lapiringis või õmblemas, kord kuus taimeseades ja luuletunnis, osaleda taaskasutuse töötubades. Samuti korraldab keskus mitmesuguseid üritusi ja näitusi.

„See on nii hea maja! Tänuväärne koht, kus saab end välja elada ja teha igasugu asju,”  kiidab Linda Lesk.

Sotsiaalkeskus pakub tegevust
•• Keila sotsiaalkeskus on Keila linna asutus, mille eesmärk on ennetada toimetulekuraskusi ja pakkuda sotsiaalsete erivajadustega inimestele heaolu tagavaid teenuseid. 
•• Üheks selliseks teenuseks ongi päevakeskus mitmete huvialaringide ja ühisüritustega, mis Keilas elavatele inimestele on tasuta. Omaosalust küsitakse väljasõitude ja kallimate käsitöömaterjalide puhul. 
•• Lisaks pakub keskus pensionäridele, puudega inimestele jt teenuseid: toitlustust, koduhooldust vms.