Kui keegi meilt küsiks, kas oskame lugeda ja arvutada, siis tõenäoliselt solvuksime. On ju ilmselge, et kõik täiskasvanud eestlased oskavad tänapäeval lugeda ja arvutada. Kui neid küsimusi aga pisut sügavamalt analüüsida, võib selguda nii mõndagi üllatavat. Ja üht-teist võib selguda juba sel kevadel, kui algust tehakse rahvusvahelise uuringuga, mille- sarnast pole siinmail veel nähtud.

Tõnu Vaidloo

Lugemisoskus kui selline ei pruugi tähen- dada pelgalt oskust tähtedest ja sõnadest lauseid moodustada, vaid ka oskust loetut kasutada, seoseid luua ja järeldusi teha.

Või lugeda näiteks kaarti. Kas me kõik ikka oleme suutelised kaardi abil muretult läbi Pariisi südalinna sõitma? Pole ju mingi saladus, et mõned meist suudavad seda imelihtsalt, mõnele tekitab see aga tõsist peavalu.Või kas ikka oskame kõik lugeda mobiiltelefoni ja kodukino manuaali? Muidugi oskame, aga saame kõik sellest ka ühtviisi aru? Ilmselt mitte, sest kui paljud meist võivad, käsi südamel, väita, et teavad kogu oma koduse tehnika kõiki funktsioone ja võimalusi? Isegi mobiiltelefoni kasutame enamasti vaid rääkimiseks, sõnumite saatmiseks ja hommikuseks ärkamiseks.

Või arvutamisoskus, kuidas sellega on? Näiteks, kas kõik inimesed aduvad, et pole mõtet sõita autoga  kümne kilomeetri kaugusel asuvasse tanklasse, kus müüakse kütust kümme senti odavamalt? Jne, jne.

Võime ju väita, et mehed on üldjuhul tehniliselt taiplikumad, kui naised ja oskavad paremini maanteeatlase abil orienteeruda. Paraku pole sellele väitele ühtegi ametlikku tõestust peale näidete enda või oma lähedaste elust. Kui suur osa mehi siis ikkagi on tehniliselt taiplikumad kui naised? Kas eestlased suudavad igapäevast sõnade ja numbrite tulva oma elus oskuslikumalt rakendada kui näiteks prantslased? Kui hakata neid küsimusi lähemalt analüüsima, tekib juurde üha uusi ja uusi küsimusi, millele ühest vastust leida on väga raske. See, kes neile kõikidele vastata oskaks, oleks ilmselgelt väärt  Nobeli preemiat. Kuid ometi, just sellistele küsimustele on hakatud kogu maailmas, kaasa arvatud Eestis, vastuseid otsima. Ja nii mõnedki meist võivad osutuda väljavalituks, kelle kaasabil need vastused leitakse.

Programm, mis lõi asjatundjad pahviks
PIAAC on programm, mille nime on esimese hooga üsna keeruline välja öelda. See tähendab lühendit inglisekeelsest lausest „Programme for the International Assessment of Adult Competencies”, ehk siis meie keeli: „Rahvusvaheline täiskasvanute pädevuste hindamise programm.” Selle pika ja võõrapärase nimetuse vähem hirmutava vastena on Eestis kasutusel „Tean ja oskan.” 

„Tean ja oskan” on kõige laialdasem täiskasvanute oskuste uuring üleüldse, mis kunagi maailmas tehtud. See uurib 16–65-aastaste inimeste võtmeoskusi, mis on vajalikud 21. sajandi ühiskonnas ja majanduses toime tulekuks. Uuringus osaleb 27 riiki üle maailma, sh Austraalia, Jaapan, Korea, USA, Venemaa ja enamik Euroopa Liidu riike. Uuringut tehakse Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni – OECD tellimusel (Eesti on OECD kandidaatriik) ning seda koordineerib rahvusvaheline konsortsium, mida juhib USA-s tegutsev haridusteemaliste testide teenistus ETS (Educational Testing Service).

Eestis korraldab uuringu haridus- ja teadusministeerium koostöös statistika- ametiga. Uuringu nõukogusse kuuluvad lisaks Tartu ja Tallinna ülikoolile ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, riigikantselei, kutsekoja ja Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni Andras esindajad.

„Olen varemgi mitmesuguste rahvusvaheliste uuringutega kokku puutunud ning enim kahtlesin selles, kuivõrd neid tulemusi ikkagi rakendama hakatakse,” tunnistab program- mi Eesti-poolne juht, psühholoogiadoktor Aune Valk. „Kultuuridevahelistes uuringutes on palju metoodikaproblee- me ja väga keeruline on saavutada võrreldavaid tulemusi tasemel, et nende põhjal saaks teha suuremahulisi otsuseid. Kui ma sellesse aga süvenema hakkasin, siis ausalt öeldes lõi see mind täiesti pahviks!”

Valgu sõnul seisneb uuringu erakordsus eeskätt tema põhjalikkuses ja läbimõelduses. „Isegi küsimused on koostatud väga elulised ning huvitavad, et inimestel oleks huvi osaleda ja kaasa mõelda,” räägib Valk ja lisab, et uuring peaks vastama sellistele küsimustele, nagu näiteks, kuidas on erinevad oskused jagunenud Eesti elanike hulgas soo, vanuse, piirkondade ja tegevusalade lõikes, millisel tasemel on Eesti täiskasvanute oskused võrreldes teiste riikide täisealistega, kuidas saab oskusi arendada: millised tegevused, milline haridus ja töökeskkond toetavad enim oskuste paranemist, kas ja milline on oskuste seos inimese majandusliku edu ja sotsiaalse toimetulekuga (sh poliitilise ja kodanikuaktiivsusega, tervisekäitumisega, usaldusega), kuidas oskustesse investeerimine ühiskonnale tagasi toob: majanduskasv, tervisekulutused, sotsiaalne sidusus jms.

Oluline on see uuring terve Eesti riigi seisukohalt. „Uuring annab riigile väga olulise info selle kohta, mis seisus meie inimkapital maailma arenenud riikide hulgas on. Kuhu me peame oma haridussüsteemiga edasi liikuma? Toob välja kitsaskohad ning annab riigile kätte suuna erinevate strateegiate väljatöötamisel,” lausub Valk, kes usub, et riik tõepoolest neid tulemusi ka arvestab. „Vähemalt näitab seda mitme ministeeriumi valmisolek selles projektis kaasa lüüa.”

Mõistagi ei ole selliste uuringute korraldamine odav lõbu ning näiteks OECD liikmesriik Sloveenia loobus sellest just rahalistel põhjustel. Aune Valk tunnistab, et kui seda ettevõtmist ei rahastaks Euroopa Sotsiaalfond, siis ilmselt oleks ka Eesti sellest kõrvale jäänud. Kuid kas korraldajad ei pelga, et kuluka uuringu tulemus võib eestlaste jaoks olla ehmatavalt karm?

„Ega ülemäära optimistlik ei tasu tõepoolest olla, sest võistleme selles ikkagi maailma 27 rikkama riigiga. Kuid väga ma ka ei muretseks, sest keskmine haridustase on Eestis kõrge ja hariduse kvaliteet hea,” ütleb Valk. „Seda näitas juba 2006. aastal tehtud sellesarnane uuring õpilaste seas (PISA), kus Eesti oli küsitluses osalenud 57 riigi keskmisest tulemusest tublisti üle. Ja kui tulevadki mingid kitsaskohad välja, siis oleme oma eesmärgi täitnud. Nende teadasaamiseks seda uuringut teemegi.”

Sadakond inimest uuringuga seotud 
Uuring käib kahes eri etapis: esimene ehk n-ö testküsitlus tehakse juba sel kevadel. Testküsitluses osaleb 1800 Eesti elanikku (1500 eestlast ja 300 mitteeestlast). Põhiuuring toimub aastatel 2011–2012, mil küsitletakse juba ühtekokku 7500 inimest (5000 eestlast, 2500 mitteeestlast).

„Valim on meil tehtud ning käivad ettevalmistustööd küsitluseks. Inimestele saadetakse teavituskirjad üks-kaks nädalat enne seda, kui neid külastama hakatakse. Algab see aprillis,” selgitab statistikaameti metoodikaosakonna juhataja Kaja Sõstra. Tema sõnul võetakse valim kõigist 16–65-aastastest Eesti elanikest ja see jaotub proportsionaalselt elanike arvule vanuserühmades ja elukoha maakonna järgi. „Valim peab olema rangelt juhuslik, uuringut tohib läbi viia ainult valimisse sattunud isikuga. Mingit asendamist ette nähtud ei ole.”

Tänavu ellu viidava pilootuuringu jaoks võetakse valim siiski kindlatest Eesti piirkondadest. Need on Tallinn, Narva, Kiviõli, Haapsalu, Võru ja Paide linn, Aegviidu alev, Ambla, Väätsa, Tapa, Are, Halinga, Sauga ja Viimsi vald. Just nendes omavalitsustes elavatel inimestel on võimalus uuringus osaleda ja korraldajate sõnul ei ole siin kindlasti midagi karta. Küsitluses palutakse osalejal vastata eri küsimustele hariduse, töökogemuse, tehnoloogia kasutamise ja muude asjade kohta, seejärel lahendatakse arvutis või paberil igapäevaelus ette tulevaid ülesandeid. Need sisaldavad näiteks alkoholitarbimise võrdlemist eri riikides, allahindluse suuruse hindamist, otsuste tegemist treeningplaanide koostamiseks, raamatukogust sobiva raamatu leidmist ja muud sellist. Küsitlus viiakse läbi eesti ja vene keeles – vastaja saab valida, kumba keelt ta eelistab kasutada.

Kokku on statistikaametis eeluuringu ajal andmete kogumise ning küsitlejate ja nende juhendajatena tegevuses 45, põhiuuringu ajal juba 80 inimest. „Neile lisandub veel hulk inimesi, kes on kaasatud infotehnoloogia, metoodika- ja kvaliteedikontrolli ning andmetöötluse valdkondades,” selgitab statistikaameti välitööde talituse juhataja Heidi Pellmas, kelle sõnul on kogu uuringu metoodika väga rangelt reguleeritud alates küsimustike tõlkimisest ja adapteerimisest lõpetades sellega, kuidas küsitleja vastajaga suhtleb. „Eesmärk on, et metoodikast tekkivate vigade tõenäosus oleks viidud miinimumini. Ühest küljest teeb see uuringu läbiviimise keerukaks, teisalt tagab see andmete usaldusväärsuse, mis nii suure ja mõjuka uuringu puhul on äärmiselt oluline.”

Statistikaameti jaoks on selline uuring kahtlemata suur proovikivi. „Siiani oleme teinud uuringuid, mida reguleerivad Euroopa Liidu õigusaktid. Selle uuringu puhul tuleb aga põhiline teadmus ja koordineerimine USA-st. Erinevalt Euroopa Liidu dokumentidest, kus päris suur otsustusvabadus jääb siiski riigile endale, on selle uuringu puhul kõik pisiasjadeni, kuni viimse detailini ette kirjutatud,” selgitab Kaja Sõstra. Dokumentatsioon on äärmiselt mahukas, uuringu eri etappide kohta on välja töötatud detailsed raportid, mida peab esitama enne etapi algust, etapi ajal ja pärast lõppu. „Küllaltki ranged nõudmised, mille täitmine on meile kindlasti paras väljakutse. Samal ajal annab sellises uuringus osalemine meile palju uusi kogemusi, mida saame ise edaspidi kasutada.”

„Tean ja oskan”, täiskasvanute oskuste uuring
• Oskusi võrreldakse 27 riigis.
• Proovietapis küsitletakse 1800, põhiuuringus 7500 Eesti elanikku.
• Prooviküsitlus algab 2010. aprillis, põhiküsitlus toimub 2011.–2012. aastal.
• Uuritakse 16–65-aastaste inimeste võtmeoskusi, mida on vaja, et 21. sajandi ühiskonnas ja majanduses toime tulla.
• Põhiuuringuga tegeleb sadakond inimest, kelle seas on küsitlejad, IT-valdkonna inimesed, andmetöötlejad jne. 
• Tulemused aitavad Eesti riigil oma elanike oskusi paremini kaardistada ning töötada välja eri tulevikustrateegiaid.
• Rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Allikas: PIAAC, statistikaamet