Pealinna tuntud restoranide Korsaar ja Beer House’i venelasest peakokk Dmitri Rooz (35) tunneb end lasteaias õpitud ja koolis lihvitud eesti keelega töö- ja iga- päevaelus üsna kindlalt.

Signe Kalberg

Peakoka amet ei tähenda mitte ainult uute menüüde väljatöötamist ning valmival pilgu peal hoidmist, vaid ka esinemist ja suhtle- mist. Kui kokk on oma ala tipus, pööravad tema tegemistele suurt tähelepanu ka aja- kirjanikud, kes küsivad intervjuud telesse ja raadiosse, ajakirjadesse ning -lehtedesse. Siis on Dmitril vaja rääkida oma elust, igapäeva- tööst ja võistlustest. Ja ikka eesti keeles, kuigi kodune keel oli lapsepõlves ja on nüüdki vene keel. See on Dmitri emakeel.

Dmitril pole raske end eesti keeles väljendada. Vaid aeg-ajalt on tunda aktsenti ja mõne sõna puhul jääb mees mõtlema, et kas ta kasutab seda õigel kohal või mitte. „Tunnen, et oskan eesti keelt rääkida piisavalt, kuigi grammatika osas on olukord kehvavõitu. Õnneks läheb eesti keeles kirjutamist minu töös vaja vähe, menüü vaatab ka turundus üle ja vajadusel parandab vead,” tunnistab peakokk.

Ta on tänulik oma emale, kes leidis, et pojale tuleb eesti lastega suhtlemine edaspidises elus kasuks ning pani ta Mustamäe eestikeelsesse lasteaeda. Kuigi valgevenelasest isa ja karjalasest emaga oli kodune keel vene keel, sai Dmitri lasteaias eakaaslastega suheldes eesti keele nii selgeks, et sellest oli kasu ka hiljem koolis. Dmitri mäletab, et ka kooliajal saatis ema teda töökoha kaudu eestikeelsesse pioneerilaagrisse, et poeg saaks olla eestikeelses keskkonnas. „Õppisin siiski venekeelses, Õismäe 40. keskkoolis,” räägib ta. „Ju leidis ema, et mul läheks eesti koolis õppimisega raskeks, sest kumbki vanematest ei oleks saanud mind õppetükkide tegemisel aidata. Kooliajal oli mul eesti rahvusest sõpru, kellega mõned korrad nädalas kokku saime ja mõistagi rääkisime eesti keeles. See, et minu eesti keel oli konarlik, neid ei häirinud. Koolis olin aga eesti keele õpetaja lemmik, kuna klassis polnud neid palju, kes eesti keelt oskasid.”

Vigu peljata ei tasu
Peakokk Rooz tunnistab, et ega ta koolis erilist tähelepanu õppimisele pööranud, hindedki olid rohkem keskmise koolipoisi omad. See-eest on aga tema 10-aastasel tütrel Dajanal eesti keel nii hästi selge, et vajadusel aitab ka kolm aastat nooremat venda, kes õpib esimeses klassis. Nüüd on Dmitri vahel mõelnud, et oleks võinud koolis eesti keelele suuremat rõhku panna. Kaks keeletundi nädalas oli liiga vähe, et seda täiesti selgeks saada. Kui aga tunnid oleksid plaani mahtunud iga päev, ehk olnuks siis ka tema klassikaaslaste eesti keele oskus kooli lõpetades märksa parem.

„Minu mõlemad lapsed, Dajana ja Martin käisid eestikeelses Õismäe Meelespea lasteaias, mõlemal oli isegi üks ja sama kasvataja, mõistagi eri aegadel,” räägib Dmitri. „Nüüd õpivad lapsed eestikeelses koolis, kuna leidsime abikaasa Olgaga, et Eestis elades on vaja riigikeelt hästi osata. Dajana käib ka eestikeelses muusikakoolis.” Just Martini pärast on pere aeg-ajalt kodus suhelnud omavahel eesti keeles. Perepeal on hea meel, et pojale meeldib eestlastest naabritega läbi käia ja nende keeles rääkida.

Dmitri töökaaslastest umbes pooled on eesti rahvusest. Nendega lävib peakokk eesti keeles. Niisamuti loeb ta eestikeelseid ajalehti ning vaatab telerist eestikeelseid uudised. „Eesti keel on raske keel, eriti grammatika,” tunnistab mees. „Tavalistest koolitundidest tõenäoliselt ei piisa, et see selgeks saada, kasuks tuleks ka suhtlemine ja elamine keelekeskkonnas,” sõnab Dmitri. Ta soovitab vanematele panna oma laps eestikeelsesse lasteaeda – mida varem laps võõrkeelega kokku puutub ja saab rääkida, seda kiiremini ta ka selle suhtlustasemel selgeks saab. Ei tasuks vigu peljata. „Mina pole küll kogenud halvustavat suhtumist seepärast, et räägin eesti keelt aktsendiga. Tunnen end siiski kindlalt ja teistel pole ka minust arusaamisega raskusi,” võtab ta teema kokku.