Vastab Anne Rande, lastekirjanduse keskuse direktor:

1. 2010. aasta on Eestis kuulutatud lugemisaastaks. Kas eestlane on nii kehv lugeja, et raamatu avamist on vaja suure kampaaniaga meelde tuletada?
Tegelikult on see tore, et on lugemis- aasta - aitab meelde tuletada, et luge- mine on mõnus. Ei ütleks, et eestlane on kehv lugeja, kuid tänavuse aasta luge- misaastaks nimetamine aitab raama- tutele tähelepanu juhtida kindlasti. Elu on kiire, liiga sageli tundub kõik muu tähtsam, raamat kapinurgal võib avamata jäädagi. Kui lastest rääkida, siis paljud neist ilmselt jõuavad lugemisaasta ürituste kaudu esimest korda raamatuteni ja see on ju hea, et jõuavad! Aga meil siin laste- kirjanduse keskuses on iga päev lugemisaasta.

2. Kas meie kodudes loetakse lastele piisavalt ja loevad lapsed?
See on nii ja naa: paljudes peredes loetakse lastele ette, paljudes ei loeta ja raamatuidki on neis vähe. On peresid, kus ettelugemine on igaõhtune traditsioon ning lapsed kasvavad üles koos raamatutegelastega. Tõsi, meil on praegu rasked ajad. Inimesed on masenduses ja mures igapäevase eluolu pärast. Kuid uskuge mind, ettelugemine annab nii palju energiat, see on päeva parim osa – on öelnud lapsed ja emad-isad, vanaemad-vanaisad. 
Lasteraamatud on kallid, kuid õnneks on meil raamatukogud suurepärase valikuga, vanematel endagi lapsepõlvest üht-teist lugemist ehk alles jäänud. Raha taha ei tohiks küll lugemine jääda, see on kindel.

3. Kuidas juhtida last raamatute juurde peres, kus lugemisvara on palju ning kodused armastavad kirjasõna – seega eeldused ja tingimused on olemas. Kuid ometigi pere noorimat raamatud kohe mitte sugugi ei huvita? 
Selleks on mitmesuguseid teid. Miks mitte alustada lugude kuulamisest, minna näiteks muinasjutuhommikule või temaatilisele õhtule. Olen seda meie majas palju näinud: tulevad poisid-tüdrukud uksest sisse ja teatavad kohe, et nemad küll mingit raamatut siit ei taha. Aga kui üritus läbi, piiluvad vaikselt raamatukogu poole ning raamatuid koju laenutamata ei lahku ükski. Vanemad võiks lapsi tuua eakohasele kontserdile, muuseumisse, teatrisse, kunstinäitusele – kõik see aitab lapse lugemiseni. Kõige odavam on seda teha raamatukogu kaudu, kus korraldatakse üksjagu huvitavaid üritusi. See on tõesti hea, et meil on need olemas. 

4. Lastekirjanduse keskuse majas Tallinnas Pikal tänaval on tõepoolest terve hulk põnevaid lugemisüritusi ja -tunde, aga kuidas on lood huviga nende vastu? 
Huvi on väga suur, see on hästi popp maja. Siin käivad meie oma inimesed ja külalised välismaalt. Palju on öeldud, et siin on nii hea rahulik olla, ei müra ega kiirustamist – vanemad ja vanavanemad tulevad heameelega. 
Tänavu on paljud üritused ja ettevõtmised seotud lugemisaastaga, nii näiteks oli veebruaris ilusa sõna päev ning aprill on lisaks kuulutatud lasteraamatukuuks. Meil on iga nädal mudilastunnid ja jututuba pööningul, tegutseb kunstikamber ja tantsusalong. Ja eelmise küsimuse juurde tagasi tulles – kõik see aitab lapse raamatuteni. 

5. Milline lasteraamat on iga päev nende keskel viibivale Anne Randele eriti südamelähedane?
Kõik raamatud on toredad ja armsad. Neid, mida ikka ja jälle tahaks kätte võtta, on mul palju – nii kümme-kakskümmend. Iga meeleolu joaks on oma raamat. Kuid ühtegi neist esile tuua ma ei tihkaks, et teistele tahtmatult mitte liiga teha.

LUGEDA ON HIRMUS LAHE!
See lause juhatab sisse lugemisaasta puhul loodud veebikeskkonna aadressil http://lugemisaasta.ee:
*/.../Lugemine on nauding, mis annab nii elamusi kui ka teadmisi. Pealegi on lugemine üks väheseid tasuta ajaveetmisviise – raamatukogude kasutamise eest ei küsita endiselt midagi. Iga uut raamatut lahti tehes avaneb meile uus maailm, mille tegelastele kaasa elame ja paremal juhul end mõnega neist ka samastame. Või jälgime autori mõttelendu või hangime infot või õpime midagi. Või teeme seda kõike korraga, sest hea ilukirjandus õpetab nii mõndagi sõnavara, kirjavahemärkide ja lauseehituse kohta, aga ka mõtete väljendamise selguse, metafooride ja tihti ka loogika kohta./.../