Ta on äärmiselt hõivatud naine ja pikaks intervjuuks aega leida on tal ülimalt keeruline. Eriti pingeliseks läheb nädalaplaan vahetult enne ise- seisvuspäeva: kunstiakadeemia uue maja ehituskoosolekud - aga rektori jaoks ei ole sel ajal tähtsamat teemat, siis majaasukate koli- mine, õppetöö läbiviimine, disainikeskuse nõukogu koosolek hommikul ja kirjastuse kolleegiumi om aõhtul, pressinõukogu ja kohtumine linnapeaga. Jutt käib mõistagi Signe Kivist, kes valiti jaanuaris teist korda Eesti kunstiakadeemia (EKA) rektoriks.

•• Signe Kivi, mida rektoriks tagasivalimine teie jaoks tähendab?
See on päris suur tunnustus tööle, mida ma nüüd juba ligi viis aastat olen koos lähima meeskonnaga Eesti kunstiakadeemias teinud. EKA rektori valimistel aastal 2005 oli kaks kandidaati. Juhan Maistega oli meil väga tasavägine platvorm ja olen olnud rektor n-ö pluss viie häälega. Kui aga vaadata viimaseid valimistulemusi, siis need olid üllatavalt toetavad (63 hääletajast 57 poolthäält – toim).

•• Teie päevakava on äärmiselt tihe. Kas olete alati osanud oma aega planeerida?
Seda pole ma kunagi osanud, aga see ei tähenda, et ma mitte kunagi oma tegemisi ei planeeri. Kui on väga kiire ja lahendamist ootavad väga olulised küsimused, siis kontsentreerun neile ja lükkan muu kõrvale. Aja jooksul olen omandanud oskuse ei öelda. Seda pole meeldiv teha ja pigem saan ise haiget, aga teisiti pole võimalik.

•• Kui palju on teil aega kunstiga tegeleda? Või ei mõtle te praegu üle- üldse loomingule?
See on küsimus, mida kuulen kõige sagedamini, järelikult inimesed hindavad mu loomingut. Aga ma mõtlengi seda tõsiselt, kui vastan, et täna on minu kui kunstniku kõige suuremaks ambitsiooniks luua tingimused kunsti loomiseks teistele. See on nii. Ei ole võimalik olla hea kunstnik periooditi, sa pead loominguline olema kogu aeg. See ei tähenda, et ma ei mõtleks, et mul poleks ideid, aga meie eriala nõuab käega tegutsemist. Minu käsi praegu rohkem kirjutab.

•• Tahate luua tingimused selleks, et teistel oleks hea õppida ja luua. On teil endalgi plaanis midagi juurde õppida, end täiendada? 
Ma veidi selgitaksin, mida mõtlen tingimuste loomise all. Organisatsiooni juhil on erinevaid võimalusi ja väga oluline on positiivne töömeeleolu kollektiivis. See ei ole kerge, eriti olukorras, kus on Eesti kunstiakadeemia. Kolisime välja majast, kus oleme aastakümneid olnud. Iga muutus on raske ja hoida kollektiivi ühtsena, ühise eesmärgi poole suunatuna ei ole olnud kerge.
Siis veel kogu protsess, mis on seotud uue õppehoonega. See on ühest küljest väga loominguline, teisest küljest väga karm, seotud lepingute ja reeglitega, vaidluste, eriarvamustega jne.
Küsimuse juurde tagasi tulles: kunagi olen välja öelnud ühe salaunistuse ega taha seda korrata. Loodan, et saan mõned oma soovid ja lubadused täita või nendega alustada.

•• Mida räägite õppejõuna noortele inimestele?
Õpetamise puhul pole midagi olulisemat isiklikust eeskujust. Nii nagu olid Mari Adamson kui ka Maasike Maasik. Nemad kutsusid tudengeid endale aeg-ajalt külla. Olen seda põhimõtet järginud. Sa näitad oma kunsti, tutvud inimestega, tavaliselt on see esimene tund, mil kodus näidata oma kangaid, mis on isiklikus arhiivis. Samas saan ise küsida tudengitelt, kust nemad on tulnud, miks nad tulid tekstiili õppima, mida nad peavad oluliseks. Olen õpetamise sõnastanud enda jaoks selliselt: mul on õppejõuna võimalus üliõpilast suunata sellele teeotsale, kus ta oma võimeid saab kõige rohkem arendada. 

•• Kelleks tahtis Signe Kivi koolitüdrukuna saada? 
Väga kaua aega õpetajaks. Ema oli mulle suureks eeskujuks, ta oli väga armastatud õpetaja koolis, kus ise õppisin. Ema oli õpetaja, siis õppealajuhtaja ja lõpuks kooli direktor. Ei möödu ühtegi nädalat, kui mõnel üritusel ei tuldaks mu juurde ega saadetaks emale tervitusi. 
Keskkooli lõpuklassis kirjutas armas klassijuhtaja ja vene keele õpetaja mulle kaks iseloomustust. Tollal pidi ju klassijuhataja seda tegema, kui õpilane tahtis kõrgkooli astuda. Üks iseloomustus oli pedagoogilise instituudi jaoks, teine kunstiinstituuti. Kunstiinstituudi eksamid olid varem ja juhtus uskumatu lugu: ma sain sisse. See oli tol ajal õnn ja harv juhus, prooviti ju mitmeid-mitmeid aastaid.
Õnneks on mul nüüd olnud võimalus olla ka õpetaja – tekstiiliosakonnas, ja see on üks osa sellest, mida teen , hindan ja armastan. Õppejõuks olemine annab ja nõuab meeletult palju.

•• Kas kultuuriministri amet tuli üllatusena?
See oli väga suur üllatus, kui tollane peaminister tegi ettepaneku tulla valitsusse kultuuriministriks. Eks see oli üks suur vettehüppamine ja ka võimalus kaasa aidata Eesti kunstimuuseumi ehitusele. Küsisin enne lõplikku otsustamist kõikidelt lastelt, mida nemad arvavad. Esimene oli tütar, kes ütles nii toredasti: „Vaata, ema, sa oled nelikümmend kaks aastat vana ja usu mind, praegu on õige aeg – teist korda sulle enam sellist võimalust ei pakuta.”

 •• Ning töö riigikogus?
Riigikogu liikme periood oli suhteliselt raske ja keeruline. Riigikogu kogemus oleks tulnud kasuks ministriametile, see on täiesti selge. 
Aga valitsuse liikmest riigikogusse naasmine tähendas ühest küljest suurt pingelangust ja teisalt tunnetasin, et see aeg ja koht pole päris see õige. Tegemist on ametiga, mis on pööraselt keeruline, kuivõrd ootused on väga kõrged. Samal ajal on tegemist kollektiivse organiga, aga väga suur vaidlus ja võitlus käib alati ka oma fraktsiooni sees. Võin tagantjärele öelda, et riigikogus pääsevad enam mõjule suhteliselt noored, ambitsioonikad inimesed ja päris suurte kogemustega, juba rahulikud, kaalutlevad inimesed. Sel hetkel ei kuulunud ma ei ühele ega teisele poolele. 
Teadsin hästi, kui keeruline ja raske on tulla poliitikast akadeemilisse sfääri. Nii see oligi. Kuid on hea tunda väga paljusid inimesi, kes on täna ja ka homme otsustajate ringis. Seda olen heas mõttes ära kasutanud.

•• Räägime ka ajast, mil Signe Kivi oli ettevõtja. 
See aeg oli tingitud ajast enesest. Oli 1980. aastate lõpp ja 90-ndate algus, kui asutasin oma firma ning esimene väljund oli pood. Kes mäletab, see oli Harju tänaval, kitsukeses Tallinnfilmi koridoris. 
Ei minul ega mu abikaasal polnud sel perioodil kindlat sissetulekut, mis oleks meie suure pere ära toitnud. Ja nii tuli midagi ette võtta. Võtsime ette ja nii ta on. Tütar Liisa peab Nukupoodi siiamaani, ta on teinud uue disaini ja kontseptsiooni, mis on minu meelest väga hea. Kuid ta on säilitanud ka kõik vana, mille pärast inimesed ikka ja jälle Nukupoodi tulevad ja ütlevad: „Kui tore, et teie ometigi olete veel siin alles.”
Väga kahju, et eriti just sellistel toredatel Eesti toidu poodidel, kohvikutel, disainipoodidel on praegu väga raske karmis majandusvõitluses.

•• Teil on abikaasa Kaljuga kahe peale kokku viis last. Kui väikesed tüdrukud loovad ettekujutuse, kas nad tahavad ühte või kahte last, siis kuidas oli teiega?
Mina seda soovi ei mäleta, aga ühel klassikokkutulekul tuletas koolivend Peeter meelde, kuidas ma olevat kunagi üle klassi hõiganud, et mul saab olema viis last ja tütre nimeks saab Liisa. 
Tütre nimi on Liisa ja viis last on meie peres kokku küll.

•• Kui palju jääb rektoril aega pere jaoks?
Aus vastus: vähe. Teisalt on mu lapsed praegu kõik nii suured, et pigem vajan mina neid. Ja ma näen ka, kui töökad ja tublid nad on, nii et isegi laupäeval-pühapäeval on meil suure suguvõsa kokkuajamine paras tegu. Seda enam olen õnnelik nende hetkede üle, kui saame koos olla. Ja neid hetki polegi nii vähe. Usun küll, et edaspidi olen juhina veidi resoluutsem ja võtan aega ka lastelaste jaoks.
Tegime just äsja suure perekonnafoto – kõigi laste, naiste, elukaaslaste ja lastelastega on meid 16. Mis tähendab ka seda, et alles kolmandal katsel see perekonnafoto õnnestus. Kes teab, millal see uuesti võib juhtuda. Kokku saame ikka nendel traditsioonilistel tähtpäevadel, nagu sünnipäevad, jaanipäev, emadepäev, jõulupühad.

•• Ja kindlasti ka teie enda sünnipäeval, mis langeb kokku iseseisvus- päevaga.
Mul on alati kahju, kui pean sünnipäeval kodust ära minema. Kuid tore on see, et kui tulen tagasi, siis on lapsed ja sõbrad kodus ootamas.

 •• Mitu on neid, kes vanaema vajavad?
Meie peres kasvab neli toredat lapselast: Katariina, kes sai äsja kümneaastaseks, Roosi-Mari, kes kohe-kohe on saamas viieseks, Bruno, kes on juba poolteist aastat vana ja kõige väiksem Lill Eliisabet, kes 29. jaanuaril sai aastaseks.

•• Oleksite ka siis rektoriks kandideerinud, kui teie enda lapsed olnuks alles väikesed? 
Arvan, et „oleksitamine” ei ole õige tegu, kipume end kas üle- või alahindama. Tegelikult on päris suur ime, kui palju oleme abikaasa Kaljuga jõudnud laste kõrvalt teha ja olla. See näitab, et noor inimene jõuabki palju.

•• Kui palju on aega jõudehetkedeks?
Teate, ma pole mingi imeinimene. Olen päris kindel, et siin räägib täiesti tavaline eesti naine, kes on ehk päris paljud oma unistused küll teoks teinud, aga ikkagi nendega alles poole peal. Mul on tuhat nõrkust ja viga, aga loodetavasti ka kümneid plusse. Armastan väga koristada, olen seda eluaeg teinud. Aga sellel on omad plussid ja miinused teistele, kes peavad oma asju ümber sättima ja hakkama neid mujalt otsima, kuna olen need järjekordselt „korda sättinud”.

•• Millise pensionärina te end ette kujutate?
Mina ei näe enda ümber ühtegi pensionäri, kes midagi ei tee. Ja see õudne saatus ei oota kindlasti ka mind.

Signe Kivi
•• Sündinud 24. veebruaril 1957. aastal Tallinnas.

•• 1984. aastal lõpetas Eesti riikliku kunstiinstituudi (praegune Eesti kunstiakadeemia, EKA) tekstiili eriala; 1988. aastast EKA õppejõud.

•• 2005. aastal valiti esimest korda EKA rektoriks,  2010 teist korda.

•• Eesti kunstnike liidu liige, ON Grupi liige, on olnud ka Eesti kunstnike liidu asepresident ja president, EKA tekstiiliosakonna professor.

•• Aastatel 1999–2002 oli Eesti vabariigi kultuuriminister, 2003–2005 riigikogu liige, pressinõukogu liige, TEA entsüklopeedia kolleegiumi liige.

•• 2009. aastal nimetati loovuse ja innovatsiooni saadikuks Eestis.

Abielus, viis last ja neli lapselast.