Teadmistejanu viis Haapsalu naise Larissa Ulmi veel 50-aastaselt ametikooli. Nüüd unistab naine sellest, et osata ise oma kätega mööblit restaureerida.
Signe Kalberg

Haapsalu naine Larissa Ulm (57) omal ajal pisipedas koolieelse pedagoogika eriala lõpetas, kirjutas ta lõputöö teemal „Erinevad tehnikad kunstiõpetuses”. Pintslit ja pliiatsit on ta ikka oma sõpradeks pidanud: „Plikapõlves elasin Haapsalu sanatooriumi kõrval, seal meeldis mulle koos teiste tüdrukutega merepilte maalida,” räägib ta. Meri oli ja on ilus, alles palju hiljem hakkas Larissa pilk pikemalt ka lilleilul peatuma.

„Sinna on umbes 17 aastat tagasi, kui Haapsalus olid lilleseadevõistlused ning mingil seletamatul ajendil läksin neid vaatama,” meenutab ta. „Ja siis käis peas nagu prõks ning olin lootusetult nakatunud.” Vast polekski Larissa lugu nii eriline, sest neid naisi, kes end ühtäkki lilleseadekursustelt leiavad, on Eestimaal arvatavalt palju. Kuid Larissa on teistmoodi, tal polnud mõtteski asja kodulinna kursuse väisamise järel lõpetatuks lugeda. Vastupidi, nüüd alles kõik algas. Või nagu ta ise ütleb: hammas sai verele ja otsustasin floristikat õppima minna.

Nii võttis argipäevadel sanatoorse internaatkooli kasvataja Larissa kaks korda kuus laupäeviti käeotsa suure koti ja istus varahommikul, kui teised tööinimesed veel mõnuga voodis põõnasid, Tartu bussi peale. Õhtul hilja tuli sama teed pidi koju tagasi. Suures kotis olid vahepeal kogutud taimed, lilled, oksad ja lilleseadmiseks vajalikud vahendid.

 „Mind toetasid ja aitasid kolleegid internaatkoolist. Nad olid valmis oma töögraafikut minu vajaduste järgi ümber tegema. Eks ma õppima läksin ju ka selle mõttega, et saan end koolis teostada,” räägib Larissa. „Sain Tartu koolituselt juurde tehnilisi võtteid, samuti sain teada, et olen tugev seadetes, sest näen hästi värve. Leidsin oma tugevad küljed.”

Lilleseadmist õppides tuli ise leida vajalikud materjalid. „Harjusin käima looduses, silmad kogu aeg põnevat otsimas. Eriti hea oli seda teha kepikõnni ajal,” ütleb Larissa. Ja kui siis Larissa lükkas internaatkoolis 12 aasta eest käima üleriigilised taimeseadevõistlused lastele, harjus ta magama märkmik padja all. Eks head mõtted tulevad ikka voodis lesides ning eriti just öösel.

Ideedest puudu ei tule
32 pikka ja töist aastat on Larissa olnud Haapsalus seotud sanatoorse internaatkooliga, kus praegu õpib ja elab ligi 140 tavalise, lihtsustatud ja eriprogrammi järgi õppivat last. Kuigi öeldakse,  et töökohta peaks vahetama iga viie aasta tagant, sest see ammendavat end just selle ajaga, kinnitab Larissa, et võib ütlemise kindlalt ümber lükata. Sest ikka ja jälle leiab ta seal endale uue tegevuse. Pidas näiteks kasvataja töö kõrval huvijuhi ametit. Enne seda alustas lilleseaderingiga. Kasvataja peab niikuinii seisma hea selle eest, et lastel oleks pärast koolitunde midagi huvitavat teha. Varsti kasvas kasvataja Larissa ring ülekooliliseks. Selles osaleb praegugi veerandsada last alates neljandast klassist. Neile meeldib tegevus, mis arendab kätt, õpetab kannatlikkust ja ilumeelt.

Larissa eestvedamisel hakati koolis pidama sünnipäevapidusid. Oktoobris ja aprillis saavad tähelepanu osalisteks kas esimesel või teisel poolaastal sündinud koolilapsed. Kooli lauluvõistlus, moeetendused – ideedest Larissal puudust pole. Eelmisel sügisel pakkus ta välja, et Rannarootsi kaubakeskuses võiks müüa sanatoorse kooli õpilaste ja töötajate käsitööd. Keskus tuli mõttega kiiresti kaasa. „See on mul vist juba pioneeriajast veres, et midagi koos teha, selline ühistegemine ühendab. Kahe nädalavahetusega kogunes kokku 7000 Eesti krooni. Mulle meeldis Rannarootsi keskuse suhtumine ja mis peamine – lastel oli huvitav.”

Kuigi Larissal oli edukas lilleseadekoolitus selja taga ning eluaastaidki juba poolsada, otsustas naine astuda Hiiumaa ametikooli. Mõistagi, et õppida floristikat. „See oli minu jaoks nagu teine hingamine. Kuulus Poirot ka ütles, et halle ajurakke tuleb liigutada. Koolis õpetati erialast inglise keelt ja väga tugev oli ka kunstiõpetus,” kiidab ta. Kaks aastat sõitis ta iga kuu mandrilt saarele nädalaks õppima. Nagu sellest oleks veel vähe, läks Larissa salaja autokooli ja mitte keegi isegi perest ei teadnud, millal ta juhiloa taskusse sai.

Nüüd on tal uus unistus – õppida mööblit restaureerima: „Tööriistu ma ei karda, saan sae ja kirvega hakkama. Mulle meeldiks ka puukujusid välja saagida. Tuhaplokist tegin aeda kunagi linnupea, millest ainult pool on alles. Ma olen igavene õppija.”