Kas olete omal nahal kogenud, et ei liigitu mingi nipiga ühegi euroliidu tõukefondi alla, et saada toetust õppimiseks, reisimiseks või mõneks muuks algatuseks? Peamiselt põhjusel, et te pole enam seaduse mõistes noor või ei taotle teaduskraadi.
Kaire Talviste

Ärge kibestuge, sest Euroopa Liidu elukestva õppe täiskasvanuharidusprogramm Grundtvig pakub täiesti tasuta võimalust veeta nädal välismaal teile huvipakkuval koolitusel.  

Neist vabahariduslikest õpiringidest võivad osa võtta kõik. Paar tingimust siiski on: te peate olema täiskasvanu, teil peab olema piisavalt algatusvõimet, et mahukast kataloogist sobiv kursus välja valida. Kataloogi leiab aadressilt http://archimedes.ee/grundtvig. Olete sealt sobiva teema välja valinud, andke korraldajale oma huvist teada. Mis hakkab edasi juhtuma, sellest alljärgnevalt.

Õpiringist sai perereis
Pakkumisi on kataloogis ligi kakssada, enamasti on suhtluskeeleks inglise keel. Välja arvatud muidugi Prantsusmaal. Käsitöö, kodanikuhariduse edendamise, tantsuliste õpiringide jne seast köitis minu tähelepanu õpiring nimega Play-Create-Love ( mängi, loo, armasta – toim) Ungaris Szentendre linnakeses. Lühikirjelduses lubati, et osalised õpivad tegema mänguasju ning taasavastavad mängimise oskuse, mis aitab luua paremat kontakti oma lastega. See sobis.

Jõulude paiku täitsin sooviavalduse ja jaanuaris sain teada, et olen oodatud osalema. Korraldajad olid loengute ajaks organiseerinud toreda lapsehoidja, seega mõtlesin pere pisima endaga kaasa võtta. Projektijuht Zsuzsanna arvas aga, et pooleteiseaastase tegelase puhul oleks parem mõni lähedane täiskasvanu veel kaasa kutsuda. Et õpiringis oli vabu kohti, sai minu abikaasast samuti osaline ning otse loomulikult võtsime siis juba ka suurema tütre kaasa. Nii minu kui ka abikaasa reisi-, ööbimis- ja toitlustuskulud kaeti programmi vahenditest, laste eest maksime ise.

Veel enne minekut jagati meile kõikvõimalikku teavet õpiringi kohta, saadeti põhjalik ülevaade teooriast ning loodi Facebooki keskkond, kus võisime varakult üksteisega tutvuda.

9. juuli lõunal asusime teele. Budapestis ootas meid 36-kraadises leitsakus korraldajate kohale saadetud taksojuht, et meid pansionaati sõidutada. Seega polnud meil mingit vajadust võõras ümbruses kohvrite ja lastega orienteeruma hakata.

Kuumus sai terve Ungaris veedetud nädala paratamatuks märgusõnaks – maksimum ulatus 38 kraadini. Nii kuumad suved on Ungaris aastaid kestnud „ajutine” nähe. Kohalikud ilmselt usuvad, et leitsak järgmisel aastal enam ei kordu, sest konditsioneere pole nad soetanud. Neid polnud pansionaadis, mis muutis ööd talumatuks katsumuseks. Neid polnud kursuse toimumiskohas Waldorfi lasteaias. Neid polnud ka restoranis, kus me veetsime tunde lõuna- ja õhtusöögi ootuses. Lastega vanematele oli see ühe ventilaatoriga varustatud pinnal tõsine katsumus, kus omandatud uued jonniga toimetulemise teadmised kohe ka järele prooviti.

Teise päeva hommikul teatas kursusekaaslane Olga Lätist, et kuumuse pärast ei saa ta oma tütrega õpiringis enam osaleda ja lahkus.

Sisseelamine
Pühapäeval saime natuke aimu sellest, mis hakkab toimuma. Minu naiivne arvamus, et rattasõiduoskuse kohta uuriti põhjusel, et meid väikesele ringsõidule viia, lükati kohe ümber. Selgus, et need saavad meie igapäevasteks sõiduvahenditeks – pansionaadist Waldorfi lasteaeda ja tagasi. Esimene sõit kolonnis, lõõskava päikese all, tihedas liiklusvoolus võttis üle poole tunni. Lapsed olid janused, higised ja kärsitud, võõrad rattad tundusid ebamugavad, vanemad laususid mõttes palveid, et see Kolgata tee kord lõppeks.

Lasteaeda jõudes kasteti lapsed kiiremas korras külma vee alla, sest pisemad olid juba šoki äärel. Seejärel suunati põnnid mängima lasteaiahoovi, kust nad igal õhtul nagu röövlid tagasi tulid: jalad nii mustad, et kaks kasutuks muutunud svammi tuli pesu järel lihtsalt minema visata. Ühesõnaga, neil oli lõbus, mis ongi ju peamine.

Programmi juhtisid Zsuzsanna Ungarist ja Ravid Iisraelist. Kaasvõitlejateks olid noored koos lastega Poolast ja Eestist, üksikvanemad Rumeeniast, Sloveeniast ja Inglismaalt, kolm osalejat Türgist, lastetud noored Itaaliast ja Rumeeniast, ning vanaema Hollandist. Kindlasti oli üks värvikamaid tegelasi Airbusi piloot Doru Rumeeniast, kes tegi õpiringi nädala ajal ka ühe kiire töölennu Londonisse ja tagasi, ning vahepeal pajatas uudishimulikele nii palju oma tööst, kui need vähegi viitsisid kuulata.

Kahtlemata on selliste õpiringide tugevuseks kohtumine eri kultuuridest inimestega. Meie õpiringis keerles teema suuresti laste ja nende kasvatamise ümber, samuti õpetati oma kodumaa mänge ja tutvustati mänguasju.

Mäng on väikeste töö „Me ei lõpeta mängimist, sest saame vanaks, vaid me jääme vanaks, sest lõpetame mängimise!” kuulutas äärmiselt südamlik õpetaja Ravid kohe nädala alguses. Et meist keegi vanaks ei jääks, algasid hommikud mänguga. Sel ajal minetasid täiskasvanud tavapärase ontlikkuse ja kiikusid, korraldasid tagaajamismänge, lustisid ja naersid nii, et hoov rõkkas. Lastega vanemad pühendasid kogu oma tähelepanu lapsele, sest loengute ajaks tuli neil minna hoidjatädiga. Minu mängupartneriks sai vanem tütar Kertu, kellele hakkas mängupooltund nii meeldima, et jätkame sellega siiani. Selle erilise aja jooksul pidime tegema kõike, mida laps soovis, pühendama talle kogu oma tähelepanu ja soojuse. Samal ajal pidime hoiduma nõu andmast, hinnangutest ja püüdlusest lapse probleeme lahendada. Ravid selgitas meile, et lapsed toovad oma mängudesse selle, mis neile probleeme valmistab või muret teeb, ning mängu kaudu leiavad nad ka ise lahendused. Vanema roll on olla toetav, hooliv ja lapse jaoks olemas. Kui peres on rohkem lapsi, on oluline, et vanem veedaks kõigiga koos eraldi aega, et jäägitu tähelepanu ja toetuse osaliseks saaks sel hetkel laps, kellega mängitakse. Mind on lastega mängimisel saatnud alati hirm, et ma ei oska või pole piisavalt loov. Selgus, et minu ideid ja algatusi polegi vaja, laps tuleb lagedale oma soovidega. Laps teab, mida ja kuidas mängida. Minu ülesanne on vaid teda innuga järgida. Sellele teadmisele toetudes on mängimine meie peres nüüd muutunud oluliselt stressivabamaks ettevõtmiseks. Teooriat, et mõista Nädala väärtuslikumaks osaks oli vaieldamatult ennelõunane põhjalik teoorialoeng, kus õpetati mängulist lapsekasvatust. Mittetulundusühing Hand in Hand (www.handinhandparenting.org) on üle 20 aasta toetanud lapsevanemaid kasvatusmeetodiga, mis ei tugine karistuse ega tasu süsteemile, vaid filosoofiale, mille keskmeks on laste kaasasündinud soov armastada ja olla armastatud. Selle aluseks on lapse ja vanema suhe. Mida tugevam see on, seda lihtsam on lahendada probleeme, lastekasvatamisest saab lõbusam ettevõtmine ning lapse vaim on vaba, et areneda. Olen  õpitut nüüd juba nädalapäevad praktikasse rakendanud ja meie peres see tõesti töötab. Pärastlõuna sisustas riidenukkude meisterdamine, mille valmimise võimalikkusesse meil kippus usk vahepeal juba kaduma. Lapsed käisid aga kogu aeg uudistamas, kas saab juba, ja selge see, et me ei saanud neid ju alt vedada. Samal ajal voolisid ja nikerdasid mehed puidust lelusid. Kana, kana ja veel kord kana! Nädal oli pikk, kuum ja põnev. Lapsed käisid lõunaajal kohalikus jões suplemas või lähedal asuvast poest jäätist toomas. Pisikesed jõudsid just kuumaga kohaneda, kui oligi aeg lahkuda. Õpiringi lõpupoole tõstatus ka toiduteema, sest mingil põhjusel serveeriti meile vaid kanaliha. Osalejad olid juba vahelduse nimel valmis taimetoitlasteks hakkama. Selgus, et kanaliha oli menüüs Türgi osaliste maitseeelistusi arvesse võttes. Viimased aga kuulutasid, et on üleüldse taimetoitlased. Kananalju jagus meie seltskonnas ka pärast õpiringi Facebookis.  Tundus uskumatu, aga nädala lõpuks olime kõik juba üsna vilunud Ungari liiklusesse süstimisel ja omandanud igaüks ka oma ratta veidrused nii, et lahkusime neist üsna nostalgiliselt. Ilmselt põhjusel, et Ungaris on korruptsioon tõsine probleem, ilmusid ühel päeval meie tegemisi vaatlema kaks Euroopa Liidu esindajat. Ma arvan, et nad jäid rahule, sest kõik programmilised lubadused said kindlasti täidetud ja rohkemgi veel. Pean siiski ausalt tunnistama, et ootasin ühelt EL-i rahastatud projektilt enam vaba aega ja kohaliku eluoluga tutvumise võimalust. Teate ju küll neid euroliidu koolitusi, kus põhirõhk on mõnusal äraolemisel. Aga võta näpust. ÕPIRINGID •• Õpiringide korraldamise projektid on üks 2009. aastast Grundtvigi programmis käivitunud uutest tegevustest. Ent kui paljud sellest teavad? Uurisin teiste osaliste käest, kuidas nemad õpiringist kuulsid. Selgus, et osa neist oli tööalaselt seotud erinevate euroliidu projektidega. Poola noored lugesid õpiringi pakkumisest oma kohaliku Waldorfi lasteaia teadetetahvlilt. Sama innukad võiksid olla Eesti erinevad ettevõtted ja asutused, kes saaksid mõne konkreetse töötoa teavet levitada.   •• Erinevaid loovuse, enesetäienduse ja kodanikuühiskonna tugevdamisega seotud õpiringe korraldatakse üle Euroopa. Neist saavad osa võtta kõik vanemad kui 18-aastased. Reisikulud, ööbimise ja toitlustamise katab Grundtvigi programm. •• Õpiringi teemalise projekti NOPROS kohta leiad infotwww.nopros.eu või loe edasi SIIT