„Mulle ei meeldinud koolis käia, kunagi ei ole meeldinud. Ma ei suuda keskenduda, see ongi peamine põhjus,” ütleb 29-aastane Kadi, kes jättis aastaid tagasi pooleli ühe väikese asula põhikooli 9. klassi. Kahjuks pole tema lugu Eestis sugugi erakordne.
Kristiina Viiron

Pikka pausi põhikoolist lahkunud Kadi toona siiski ei teinud –  kui mõnekuuline suvi välja jätta – ja astus õhtukooli 9. klassi kordama. Sealt sai ta põhikooli lõputunnistuse. Ta üritas õppimist jätkata ka sama kooli 10. klassis, kuid lõi sellele lõpuks ikkagi käega.

„Lihtsalt läks nii,” tõdeb Kadi ja lisab, et ta ei tunne õppimisest kõige vähematki puudust. „Olen kõik need aastad tööl käinud,” ütleb ta, kuid ei jäta lisamata, et parema meelega töötaks ta koristaja asemel hoopis küünetehnikuna. See amet aga nõuab eriväljaõpet, mida ta pole ette võtnud. „Mul pole ju kodu Tallinnas,” nendib Kadi.

Kadi lugu kooli pooleli jätmisest ei ole Eesti hariduselus sugugi erakordne.

Koolist, sh juba põhikoolist väljalangejate suur hulk on aastaid olnud valus teema. Nagu näitab statistika, on põhihariduseta inimesel raskem tööd leida, nad teenivad madalamat palka ja nende töötuse määr on mitu korda suurem kui üldine töötuse määr. Ka on põhihariduseta isikute osakaal suur kinnipeetavate seas (2006. aastal 20%), tõdeb oma Tallinna ülikoolile kirjutatud magistritöös Eesti töötukassa Viljandimaa osakonna karjäärinõustaja Tiina Ott. Ta uuris, mis ikkagi viib lõpuks selleni, et üks koolikohustuslikus eas, 7–17-aastane noor inimene koolist lahkub.

Ligi pooled loobuvad kitsikusest
Ott osutab, et kooli pooleli jäämise põhjustele on üritatud varemgi jälile saada. Näiteks on haridus- ja teadusministeerium uurinud asjaolusid, millele on põhikooli pooleli jäämise puhul osutatud. Esitatud andmete kohaselt katkestas 2002/03. õppeaastal põhikooli 1145 noort, kellest 777 puhul on põhjuseks märgitud koolikohustusliku ea ületamine. 72 noort valis õppimise asemel tööelu, 29 heideti koolist välja, seitse haigestus ja 47 noort suri. 176 katkestaja puhul on kirjas „muud põhjused”: mis ajendas neid 176 noort inimest kooli pooleli jätma, on selle uuringu puhul teadmata. Selgusetu on ka, miks noored koolist välja visati.

Tiina Oti küsimustikule vastanud 199 inimest (71 meest ja 128 naist) nimetavad kooli pooleli jäämise põhjuseks üsna erinevaid asjaolusid, mille esireas troonivad majanduslikud olud. Teisisõnu: õppimiseks ebapiisav rahaline olukord. 

Näiteks nimetab 26,7 protsenti vastajaid põhjuseks tööleminekut: neil avanes võimalus raha teenida. 16,8 protsenti küsitletuid tuli koolist ära, sest neil puudus materiaalne kindlustatus. „Seega võime väita, et praktiliselt pooled (45,5%) noored katkestasid oma õpingud pere majanduslikust olukorrast lähtuvalt,” tõdeb Ott.

Koolikiusamist, õppimisega mitte hakkama saamist, kohanemisraskusi, sõprade mõju, õpetajate suhtumist on põhjuseks nimetanud mõningad vastajad, vastavalt 6, 6, 4 ja 9 vastajat 199-st.

Huvitav on, et Oti uuringu järgi ei saa istumajätmist pidada võtteks, mis aitaks väga halvasti õppival lapsel koolis püsida. Pigem vastupidi: 79 (47,3% ) koolist välja langenud õpilast oli vähemalt ühe korra klassikursust korranud. Täpsustuseks: kõik Oti küsitluses osalenud ei olnud õpinguid katkestanud. Küsitluses osalenutest 32 (16,1%) vastas, et pole õpinguid katkestanud, kuid kuus (18,8%) neist oli jäänud klassikursust kordama.

Uuringust saadud vastused võimaldavad heita kivi ka Eesti (linna)koolide suurte klasside kapsaaeda. Mida rohkem õpilasi on klassis, seda suurem on väljalangenud õpilaste arv.

Näiteks oli küsitlusele vastanud väljalangenutest 38 protsenti õppinud klassis, kus oli 25–30 õpilast, 27 protsenti aga käinud klassis, kus õppis 19–25 õpilast. Vaid 14 protsenti väljalangenuid märkis, et nende klassis oli koguni üle 30 õpilase. Ometi on ka see protsent suurem kui väikestest klassidest väljalangenute protsent. Eriti hea on selle küsitluse kohaselt olukord üliväikses klassis: kõigest üks protsent kooli pooleli jätnuid käis klassis, kus polnud rohkem õpilasi kui viis.

„Võib oletada, et suure õpilaste arvuga klassides ei ole õpetajatel piisavalt aega ega tahtmist käitumishäiretega õpilastega tegeleda,” usub Ott. Ent ei teagi, kuidas suhtuda – ilmselt siiski väikese nördimusega – asjaolusse, et kooli pooleli jätmist kahetseb vähem kui pool ehk 40,2 protsenti katkestanuid. Palju rohkem pole neidki, kes on otsustanud õppimist jätkata – vaid 44 protsenti. Seejuures peavad rohkem edasiõppimise plaani noored, kes on lõpetanud 10. või 11. klassi või omandanud põhikooli baasil kutsehariduse. 46,6 protsenti põhihariduseta noori ei ole veel otsustanud, kas minna uuesti kooli või mitte, ning 28 protsenti vastanuid on veendunud, et nemad enam edasi ei õpigi. 

Kodune toetus on tähtis
Mis aitaks noortel kooli püsima jääda, kui „sidur” on libisema pääsenud? Eeldades, et oluline roll selles on klassijuhatajal, uuris Tiina Ott, kuidas hindavad küsitletud oma klassijuhataja tegevust õpingute motiveerijana.

Üldiselt jagus vastajatel oma klassijuhataja kohta häid sõnu: kõvasti üle poole küsitluses osalenud noori vastas, et nende klassijuhataja oli koostöö toetaja (71%), õpilastega koos vastutaja (63%), õpilaste käekäigu pärast muretseja (71%) ning õpilaste nõuandja ja suunaja (61%).

Kõige rohkem nägid klassijuhataja tegevuses puudusi noored, kes olid katkestanud õpingud järgmistel põhjustel: kaasõpilaste poolne kiusamine, kooliga kohanemise raskused, koolis ei arendatud elus toimetuleku oskusi ja õpetajate suhtumine oli ebaprofessionaalne. Rahul polnud klassijuhataja tegevusega ka mõnigi istumajäänu.

Mitmeid klasse juhatanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi staažikas inglise keele õpetaja Tiina Lehemets tõdeb, et kõige parema tulemuse lapse koolis hoidmiseks saavutab siis, kui kokku saab kolmnurk: laps, lapsevanem ja klassijuhataja. „Kui lapsevanem käega lööb, siis ei tule midagi välja,” on Lehemets kogenud.

Tema hinnangul on põhjused, miks edasiõppimises tõrkeid tekib, eri soost laste puhul erinevad. „Tüdrukud armuvad, hakkavad peret mängima ja see võtab nende aja ära. Nad jäävad õppimisega jänni, asjad kuhjuvad ja lõpuks nad lähevadki,” selgitab ta. „Paljudel poistel aga läheb mõistus hiljem lahti – 8. ja 9. klassis, mõnel isegi alles keskkoolis.” Ta võrdleb õppimist müüriladumisega: kui alumine kivi kipub logisema, siis ei saa ju müür ka ülaltpoolt tugev olla. Nii kipuvadki poisid koolile käega lööma, sest hinded on halvad ja õppida raske.

Kui õppimine püüdlustest hoolimata kohe üldse ei lähe, ei tasuks Lehemetsa ütlust mööda peljata erikoolis õppimist. Paraku mõjub sõna erikool paljudele lapsevanematele ja ka lastele nagu härjale punane rätik.

„Meil oli kord poiss, kes tahtis kooli pooleli jätta – hinneteks olid tal vaid kahed,” meenutab ta. „Aga vanemad olid nõus teda erikooli panema, edasi õppis ta lihtsustatud õppekava järgi kutsekoolis ja lõpetas selle viitega. Erikoole ei tohiks põlata, sest mõne lapse puhul on need õigustatud.”

21-aastane Mart jäi õppimisega jänni 4. klassis, järgmisse klassi pääses ta edasi suvetöödega, vahepeal jäi istuma, siis koduõppele, kuni läks lõpuks 8. klassis ära õhtukooli. Ent kordagi ei jäänud tal õppimine päris pooleli ja selles on tema enda sõnul suur roll ka emal, kes kooli vahet „siblis”. „Suuremas osas oli põhjuseks laiskus,” põhjendab Mart oma kehvi õppimistulemusi. „Alati oli midagi paremat teha kui kool.”

Praegu õpib Mart kutsekooli teisel kursusel arvutitega seotud eriala ja kinnitab, et on valikuga väga rahul. Hinded on küll kolmed, aga erinevalt kursusevendadest ei ole tal ühtegi võlgnevust.

Edasi, ikka edasi
•• Poolikuks jäänud haridusteed saab jätkata näiteks täiskasvanute gümnaasiumides, kuhu seadus lubab õppima asuda mis tahes klassi. 
•• Osa kutsekoole õpetab ameteid ka põhihariduseta huvilistele. Näiteks Viljandi ühendatud kutsekeskkool avas tänavu uue erialana palkmajaehituse neile, kel puudub põhiharidus. Haapsalu kutsehariduskeskuses saab samal põhimõttel õppida ehitajaks ja abikokaks.
•• Põltsamaa ametikool ning Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool võtavad kooli pooleli jätnuid õppima nn eelkutseõppesse, kus saab lõpetada 8. ja 9. klassi ning ühtlasi esmased teadmised mõnest ametist, näiteks autohooldusest, kodumajandusest, ehituspuusepa ja abikoka tööst. Sel moel õppima asuda on võimalik nii neil, kes on koolikohustuslikus eas, kui ka vanematel. 
•• „Igal aastal lõpetab nii üle 30 noore,” märgib Põltsamaa ametikooli direktor Viive Kibena. Rohkem kui pooled lõpetanud lähevad tema sõnul ka edasi õppima, osa tööle. „Lähevad eluga edasi,” täpsustab direktor, kes peab niisugust õppimisvõimalust väga vajalikuks. „Kui need noored ei õpiks ega töötaks, oleks nad ju vaid toetuse saajad,” põhjendab ta. 
•• Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli direktori Enn Roosi sõnutsi on juhtunud sedagi, et eelkutseõppe lõpetanu on läinud edasi gümnaasiumi. Ka tema hindab eelkutseõpet väga. „N-ö valge lehena alustamine uues koolis läheb teinekord hästi, kui mujal koolis on konflikti mindud,” toob ta näite. 
•• Kursust „Uuesti õppima!” korraldavad kooli pooleli jätnutele näiteks Haapsalu ja Tartu rahvaülikool. „Julgustame inimesi edasi õppima,” selgitab koolituse sisu Haapsalu rahvaülikooli programmijuht Anu Seeman. Kursus on osaleja jaoks tasuta ja seal õpetatakse igapäevaeluks vajalikku matemaatikat, eesti keelt, arvutikasutamist jt oskusi, samuti enesearendust ja suhtlemist. Püütakse lahata sedagi, miks haridus poolikuks jäi. „Oluline on ka karjäärinõustamine koos praktilise tööga ja koolide külastamine, et tutvuda edasiõppimisvõimalustega,” tõdeb Seeman. 
•• Rahvaülikooli koolitust on nii Tartus kui ka Haapsalus kavas alustada oktoobris, järgmine peaks tulema kevadel. Esimene koolitus (kokku 80 akadeemilist tundi) korraldati juba sel kevadtalvel.

Miks jääb kool pooleli?
•• Kehv õppeedukus: väljalangenud õpilastel on võrreldes lõpetanutega kehvem õppeedukus. 47,31% kooli katkestanud õpilasi oli vähemalt ühe korra istuma jäänud.
•• Rahanappus: 45,5% noori on õpingud katkestanud pere majandusliku olukorra tõttu.
•• Ei meeldi: kooliga seotud põhjustel lahkus 29,4 % noori. Riskifaktoritest on enim mainitud õpetajate ebaprofessionaalset suhtumist ning õpingute vastu huvi puudumist.

Allikas: Tiina Oti magistritöö