Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood on äärmiselt raske tabada. Mitte et jõuliste otsustega mees oma seisukohti jagada ei tahaks, vastupidi. Kuid kõrgharidus vajab reformimist ning Tallinna koolikatsed kaotamist – 24 tundi ööpäevas on vähe mis vähe.
Agne Narusk

•• Härra minister, Te olete väga jõuliselt ette võtnud kõrghariduse reformimise. Mis on iseenesest tore, kuid tundub, et mujal hariduselus osalejad tunnevad end mõnevõrra mahajäetuna. Ei mäletagi, millal viimati ministeeriumi tasandil räägiti täiskasvanuharidusest ja elukestvast õppest. 

Jaak Aaviksoo: Ministeeriumi tasandil räägiti täiskasvanu- haridusest ja elukestvast õppest üsna kõval häälel siis, kui kolme- poolse ettevõtmisena haridus- ministeeriumi, haridusfoorumi ja Eesti Koostöö Kogu poolt anti üle haridusstrateegia projekt deviisi all „Õppimine eluviisiks”. Lisaks sellele tegeleme täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu ettevalmistami- sega ja kavandame uut Euroopa tõukefondide programmide raken- dusplaani.

•• Reformid kõrghariduses: mis peab Teie juhtimisel kindlasti muutuma?
Paranema peab õiglane ligipääs kõrgharidusele. Ehk teisisõnu, kõik võimekad ja piisavalt motiveeritud noored peaksid saama võimaluse ülikoolis õppida tasuta. Loodan, et ülikoolide rahastamisskeemi muutmisel kasvab õpingute tulemuslikkus, ülikoolide vastutus õppetöö läbiviimise eest ja õppetöö kvaliteet. Usun, et üliõpilased pühenduvad õppetööle rohkem ja on ühtlasi ülikoolide suhtes kvaliteeti silmas pidades nõudlikumad. Kõige selle eelduseks on aga vajaduspõhise toetussüsteemi sisseviimine, et ka majanduslikult kehvematest oludest pärit üliõpilastele oleks tagatud võimalus täisajaliselt õpingutele pühenduda.

•• Kõrgharidus ja täiskasvanuharidus on tihedalt seotud, ometi tunnevad töö kõrvalt (üli)koolis õppijad end ebavõrdses seisus olevat. Kas või selle poolest, et avatud ülikoolis, tsükliõppes jm tuleb maksta kopsakat õpperaha (v.a üksikud erialad, kus riigieelarvelised kohad olemas). Et kui õigel ajal pole kraadid käes, siis tuleb igal juhul maksta. Kas see jääbki nii? Miks?
Olen küll seda meelt, et tasuta õppe võimalus peaks olema eelkõige täisajaliselt õppivatel üliõpilastel. Inimesed, kellel on töine sissetulek ja kes osaajaliselt oma haridustaset täiendada püüavad – neil on kindlasti võimalus ka omaosaluseks õppekulude katmisel. Kindlasti aga ei pea see olema majanduslikult üle jõu käiv ja kindlasti ei saa see katta kõiki kulusid, mida ülikoolidel tuleb kõrghariduse andmiseks teha. Need kulud on täna ning jäävad ka edaspidi maksumaksja õlgadele.

•• Sõnatandem täiskasvanuharidus ja elukestev õpe. Palun selgitage lugejale, mida ühel või teisel juhul ministeeriumis silmas peetakse. Elukestev õpe on minu jaoks printsiip ehk siis arusaamine sellest, et edukalt toimetulemiseks üha kiiremini muutuvas maailmas on vaja pidevalt juurde õppida, teha seda teadvustatult ja sihikindlalt. Selles mõttes toetan ma loosungit „Õppimine eluviisiks” ehk siis elukestev õpe eluviisiks. Täiskasvanuharidus on veidi kitsam mõiste ja tähistab eelkõige struktureeritud või formaliseeritud haridust neile, kes on juba iseseisvat tööelu alustanud ning püüavad selle (ja pereelu) kõrvalt oma haridustaset tõsta. Kindlasti on neile vaja ka riigi tuge.

•• Milline on ja peaks olema täiskasvanuhariduse roll Eestis, millised on riigi prioriteedid?
Võib-olla on kaugemalt vaatajatel õigus, kui nad osundavad Eesti kõige suuremale haridusprobleemile: kolmandikuni ulatuv tööealiste inimeste arv, kellel puudub igasugune kutse-, ameti- ja erialane ettevalmistus. See on probleemiks inimestele endile, valmistades raskusi töökoha leidmisel. Aga kindlasti ka kogu ühiskonnale, sest nende võimalik tööviljakus jääb oluliselt alla kutseoskustega inimeste tööviljakusele. Seepärast loodan, et hariduselu korraldades ja kutsealase ettevalmistuseta inimestele veelgi rohkem kursusi, täiendõpet, aga miks mitte ka tasemeõpet pakkudes suudame seda kitsaskohta leevendada. Nii et prioriteedi suhtes ei ole meil kahtlust, oleme selle nii sõnastanud ka kõikides haridust käsitlevates strateegilistes dokumentides.

•• Tegevus sel rindel tundub kõrvaltvaatajale üsna juhuslik. Kuhu on jäänud näiteks paljuräägitud ja -lubav uus täiskasvanute koolituse seadus (TäKS)?
Tõsi ta on, et täiskasvanute koolituse korraldus, õiguste, kohustuste ja vastutuse jagamine on seaduse tasemel ebarahuldavalt korraldatud. Tegeleme sellega ministeeriumis. Tunnistan, et ettevalmistatud eelnõu esimene versioon ei olnud päris niisugune, nagu minu arvates meil vaja oleks. Usun, et suurema reglementeerimise, reguleerimise ja normeerimise asemel peaks põhirõhu asetus olema ühiskonna erinevate huvigruppide, aga ka kohalike omavalitsusasutuste ja riigiasutuste suuremal kaasamisel ja nende omavaheliste suhete ja vastutuse korraldamisel. Loodan väga, et suudame nendest põhimõtetest lähtudes uue täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu siiski lähiajal ette valmistada.

•• Mis seadusega muutub?
Mulle tundub, et oleme seni hariduse riiklikul korraldamisel liiga palju asetanud rõhku lubadele, litsentsidele ja formaalsetele paberitele. Veidi vähem oleme pööranud tähelepanu sellele, kuidas inimesi motiveerida, kuidas panna erinevaid partnereid töötama koos niimoodi, et huvidel oleks võimalikult suur ühisosa ja sellest sünniks kõikidele osapooltele võimalikult palju kasu. Usun sedagi, et täiskasvanud inimestel endil lasub vastutus oma haridustaseme kasvatamise eest. Ja kindlasti ootame ka inimestelt endilt oskust ära tunda, mis on hea ja mis mitte nii hea haridus või suisa kõlbmatu õpetus. Seepärast arvan, et riikliku garantii või litsentseerituse andmine kõikvõima- likele koolitajatele oleks liiast. Riiklik tähelepanu peaks olema pööratud eelkõige niisugustele koolitustele, mida pakutakse maksumaksja raha eest. Ehk siis riik peaks kindel olema, et tema poolt kulutatav raha läheks tõepoolest inimestele ja asutustele, kes pakuvad heal ja garanteeritud tasemel õpet ja haridust. Samuti loodan väga, et erinevad partnerid, tööandjad, aga ka erinevad ministeeriumid, kes vastutavad erinevate vald- kondade edendamise eest, saavad selgemad ülesanded täiskasvanuhariduse korraldamisel ja ka rahastamisel. Ja veel üks põhimõte, millele loodaks ka täiskasvanute koolituse seaduses rohkem tähelepanu pöörata. Tahaks näha, et kõik haridusena pakutav oleks sõnastatud niimoodi, et inimene saaks aru, mil määral ja mille võrra täienevad tema oskused ja vilumused vastavat koolitust läbides. Millised on need õpiväljundid ja missuguseid uusi võimalusi need õpiväljundid annavad talle tööturul või oma igapäevases professionaalses tegevuses. Vähem sisendit, vähem reegleid, rohkem ühistegevust ja kindlat teadmist, mis läheb paremaks, kui me õpime. Loodetavasti elukestvalt.  

•• Uue TäKS-i eelnõu praegune variant jätab vabahariduse vaeslapse rolli. Miks nii? Kas ministri arvates näiteks rahvaülikoolis õppimine/õpetamine pole täiskasvanuharidus?
Nagu juba öeldud, ei ole ma seda meelt, et kõike peaks seaduse tasemel reguleerima, veelgi enam raamidesse suruma ja käskusid-keeldusid peale panema. Vabahariduse tugevus seisneb selle hariduse vabaduses ja seda ei tahaks küll seadusega kuidagi piirama hakata. Tajun muidugi selle küsimuse tausta ehk siis kas vabaharidus ei peaks olema ära sõnastatud sellisel moel, et saaks lasta seda maksumaksjal kinni maksta. Usun siiski, et mitte kõik õpitav ei peaks olema riigi ja maksumaksja hool ning kohustus. Enamus sellest, mida inimene haridusest eluks vajab, on ikkagi tõepoolest vajalik eelkõige inimesele endale, tema enda sisemine motivatsioon ja sellest motivatsioonist tulenev valmisolek ka kulusid katta peab ühiskonda elukestva õppe teel edasi viima. Täieline riiklik eestkoste ei ole kindlasti vaba ühiskonna lahendus. Ehkki vabahariduses on midagi, mida ka riik toetama peaks, jäägu vabaharidus siiski vabade kodanike vabaks eneseteostuseks.

•• Kõikvõimalikes elukestva õppe uuringutes loetakse vabahariduses osalejateks ka koorilauljaid või rahvatantsijaid. Oponendid jätaks need välja. Milline on haridus- ja teadusministri seisukoht? 
Ma ei usu, et normatiivne diskussioon selle ümber, mis on vabaharidus ja mis ei ole, meid kuidagi edasi aitaks. Nagu juba öeldud, eks need püüdlused täpseks määratluseks olegi seotud loodetava õigusega kulude katmiseks riigi poolt. Mulle meeldiks enam, kui vabaharidust käsitletaks nii laialt kui võimalik. Ja inimesed, kes osalevad laulukooris või  käivad maalikursustel, näeksid seda vaba enesetäiendusena, vaba haridusena ja teeksid seda ka siis, kui selle eest keegi peale ei maksaks. Nii et las jääda vabaharidus tõeliselt vabaks ja arutelu selle üle, mis sinna alla kuulub ja mis ei kuulu olgu vabalt õppijate ja vabalt õpetavate inimeste vastutusel.

•• Valusamad probleemid, mida on vaja täiskasvanuhariduses lahendada? Kes ja mil moel peaks seda tegema?
Rõhutan veel kord, et meie hariduse kõige suurem kitsaskoht on igasuguse kutse- ja erialase ettevalmistuseta inimeste suur osakaal. Kuidas nende inimesteni jõuda ja neid motiveerida ennast täiendama ja saavutama ka formaalset kvalifikatsiooni, on minu arvates täiskasvanuhariduse keskne küsimus. Ja kui me seni oleme pööranud väga palju tähelepanu just hariduse rahastamise poole peale, siis mulle tundub, et me peaksime rohkem mõtlema motivatsioonide ühitamisele – kuidas teha nii, et tööandja, töövõtja või tööotsija ja riik veaksid vankrit ühes suunas. Ning veaksid nii, et igaühe õlgadele jääks proportsionaalne koormus ehk siis keegi neist ei püüaks teiste arvel oma probleeme lahendada.

•• Valjuhäälselt on kõneldud erakoolitajate üsnagi kontrollimatust tegevusest ja kõikuvast kvaliteedist. Kuidas siin olukorda õppija kasuks lahendada?
Tõsi ta on, et koolitusena pakutav on paljudel juhtudel küsitava kvaliteediga. Enamgi veel: palju, mida koolituse või enesetäienduse nime all pakutakse, on kaugel igasugusest teadmistepõhisusest. Õpetatakse hulgaliselt igasugu ebateadusi ja muid kaheldava haridusliku väärtusega asju. Aga teistpidi, selle ärakeelamine või siis totaalne kontroll on ilmselt võimatu ja miks peaksimegi sekkuma sellesse, kui inimene pühendunult tahab uurida astroloogiat või lillede paigutamist ilmakaarte suunas. Ometigi ma arvan, et riikliku tunnustuse andmine niisugusele tegevusele oleks pigem kahjulik kui kasulik. Nii et jäägu toimuvast koolitusest ja õppimisest paljugi õppijate ja õpetajate vastutusele. Osaku nad targasti hinnata seda kvaliteeti või seda lisaväärtust, mida mõlemad pooled sellest tegevusest saavad. Riiklikult reguleeritavaks jäägu see, kus sisu osas tahetakse saada laiemat kindlustunnet, olgu see siis tasemekoolituses või maksumaksja tasustavatel kursustel.

•• Täiskasvanud õppijate arv on aasta-aastalt suurenenud. Ometi pole muutunud grupid, kelle osalus on kaduvväike – mitte-eestlased ning keskealised ja vanemad mehed.
Tõsi ta on, et erinevate sotsiaalsete gruppide osalemine elukestvas õppes on ebaühtlane ja ilmselt on siin vajalikud spetsiaalsed meetmed niisuguse osaluse kasvatamiseks. Eks neid meetmeid ole ka püütud eelkõige Euroopa Liidu vahendite toel rakendada, aga põhiprobleem – ma rõhutan veel kord (kolmas kord – A. N.) – on kolmandiku ilma kutsealase ettevalmistuseta tööealiste inimeste  arv ja sellega me peame lähiaastatel kõige põhjalikumalt tegelema.

•• Minister Aaviksoo isiklik suhe elukestva õppega?
Minister Aaviksoo isiklik suhe elukestva õppega on vastuoluline. Õige oleks vist öelda, et enda arvamist mööda olen kogu aeg osalenud elukestvas õppes, aga formaalseid pabereid mul selle kohta ette näidata ei ole. Ehk teisisõnu, kui mõned lühiajalised seminarid ja konverentsid välja arvata, siis formaalõppes pole ma oma peaaegu neljakümne tööaasta jooksul osalenud. Samal ajal usun, et erinevates ametites on tubli veerand, kui mitte kolmandik aega kulunud erinevate erialaste raamatute, artiklite, kogumike, väljaannete lugemisele ja tundmaõppimisele. Ja sel moel on mul kindlasti õnnestunud ka oma üldist ettevalmistust ja haridustaset tõsta.

•• Kuidas möödus haridus- ja teadusministri suvi?
Suvi oli mul ilus ja soe nagu kõigil teistelgi siin Eestimaal. Mul on hea meel, et  osa aega sellest õnnestus pühendada maakodu ülesehitamisele.

Jaak Aaviksoo
•• Sündinud 11. jaanuaril 1954 Tartus.
•• Lõpetanud 1971. aastal Tartu 2. keskkooli ja 1976. aastal cum laude Tartu riikliku ülikooli füüsika-keemiateaduskonna teoreetilise füüsika erialal.
•• Aastatel 1976–1992 oli noorem-, vanem- ja juhtteadur Eesti NSV teaduste akadeemia füüsika instituudis; 1981. aastal kaitses seal füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi.
•• Stažeerinud või külalisteadurina töötanud Novosibirski soojusfüüsika instituudis, Max Plancki tahkiseuuringute instituudis Stuttgardis, Õsaka ülikoolis, Pariisi VII ülikoolis. 
•• 1992. aastal sai temast optika ja spektroskoopia professor ning esimene prorektor Tartu ülikoolis. 
•• Ta on olnud kultuuri- ja haridusminister ning haridusminister Tiit Vähi valitsustes, Tartu ülikooli rektor, Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees.
•• Alates selle aasta 6. aprillist on Aaviksoo Andrus Ansipi kolmandas valitsuses haridus- ja teadusminister; kuni selle ajani oli ta kaitseminister (astus ametisse 5. aprillil 2007).
•• Kuulub kaitseliidu Tartu maleva akadeemilisse malevkonda.
•• Jaak Aaviksoole on omistatud autoritaarset juhtimisstiili. Ta ise on öelnud: „Ma olen kõikidel ametipostidel püüdnud ajada läbipaistvat, argumentidele tuginevat ja ausat poliitikat.”

Allikas: Vikipeedia