Et õpiring on üks vahva ja kasulik ajaveetmise vorm, saab skeptikule selgeks siis, kui ta on paarist esimesest „õppusest“ osa võtnud. Ja peab ütlema, et „Türgi ube ehk Armastuslugu eesti moodi“ sammusin sel vihmasel ja ulguval sügisõhtul vaatama äärmiselt suure skepsisega.
Agne Narusk

Vähe sellest, et etenduse toimumise ajaks oli tänavatel kottpime, vihmane ja tuuli- ne. Nõukaaegne hoone, kuhu meid „teatrisse“ oodati, lisas tubli annuse kõledust ja trööstitust veelgi. Hoonesse on end sisse seadnud Telliskivi loomelinnak. Hall kivi- trepp lõppes kulunud linoleumi kandva pika koridoriga, mille lõpust paistis valgus. Soe kollane valgus, elav jutt ning soolapulkade ja tee lõhn. Ja mitte kunagi varem pole ma lahkunud üheltki teatrietenduselt sellise „vau“ emotsiooniga, eriti koha ning repertuaari laitmatule koosmängule mõeldes. Aga sellest hiljem.

Kõik read ses vallakeskuse koolimaja aulat meenutavas külmas ruumis olid täis, toole toodi juurdegi, et kõik me saaksime osa võtta „teatrietenduse vaatamise ja hindamise õpiringist“, nagu seda omavahel kutsusime. Meie ülesanne oli „asi“  ära vaadata, abiks õpiringi sisulise arutelu eestvedaja ning ühtlasi etenduse ühe osa- täitja Külli Reinumägi kirjalikud pidepunktid, et mida silmas pidada.

Üks oli kohe alguses selge: mitte kuhugi mujale poleks Mats Traadi nõukogude klassika taasavastamine lavale sobinud nii hästi, kui sellesse Telliskivi tänava poolenisti tühja hoonesse. Teame, et eestlase jaoks on kaunis kleit, soojus, lühtrid, lehvikud ja rasked veinipunased eesriided teatri sünonüümiks. Nii jagunes publik kohe alguses kaheks: ühed, kellele meenutas pisikesel laval toimuv küla taidlus- grupi saamatut etteastet ning teised, kes tajusid seitsmenda meelega ilmeksimatult ära, miks oli mängukoht just seal, kus see oli. Esimesi segas miljöö etendust ennast vaatamast ja hindamast, teised nautisid toimuvad ning leidsid lavastusest endast üles head ja vead – omaenda subjektiivsed hinnangud, mõistagi.

Mis sai edasi? Arutelu algas kohe, kui etendus lõppes – treppidel, tänavatel. Kogu ettevõtmine päädis hilisema kirjaliku analüüsiga, aluseks ikka need samad Külli Reinumägi koostatud pidepunktid. Eesmärk oli õppida tegema konstruktiivset ja sisukat teatrikriitikat, õppida vestlema nähtust, analüüsima oma mõtteid ning emotsioone, neid väljendama. Miks me küll keskkoolis midagi sellist ei teinud, olnuks väga vaja – käis mitmeid kordi peast läbi. Kuid kunagi pole hilja.

Kuu aja pärast kogunesime aruteluringi, vestlesime nähtust ja kirjapandust. Vähe- malt veel kaks suurepärast etendust tuleb õpiringilastel ära vaadata, aruteluringi istuda ning kokkuvõtteid teha. Võib-olla rohkemgi, näis.

Õpiring
•• Erinevaid loovuse, enesetäienduse ja kodanikuühiskonna tugevdamisega seotud õpiringe korraldatakse üle Euroopa. Neist saavad osa võtta kõik täiskasvanud (vanemad kui 18-aastased) – loe selle kohta pikemalt 2010. aasta novembri Õpitrepist
Tegemist on mullu Grundtvigi programmis käivitunud uue tegevusega:
http://archimedes.ee/grundtvig

•• Nn teatrisõprade õpiring, millest ülal juttu oli, on tükike Grundtvigi programmi koostööprojektiNOPROS (non-profit sector as key and trans-versal competencies generator) tegemistest. Projekti juhib organisatsioon TAMAT Itaaliast, Eesti ETKA Andrase kõrval on teised partnerid Kreekast, Leedust, Suurbritanniast, Portugalist ja Hollandist.

NOPROS-e käigus on kavas luua elukestva õppe teemasid esindav konsortsium, mis ühendaks tegutsejaid nii täiskasvanuhariduses kui ka mittetulundusvald- konnas. Peamised väljundid on: õpiringide metoodika koostamine; nende õppe- kavade väljatöötamine; õpiringide pikaajaliste ja lühiajaliste mõjude väljaselgi- tamine. See tähendab, et rahvusvahelise koostöö tulemusena kasvab ja areneb täiskasvanuhariduse ja elukestva õppe üks vorme – õpiring ka Eestis.

Loe projektist NOPROS rohkem SIIN