Projekti kolmandas uudiskirjas antakse ülevaade projekti tegevusest aasta jooksul ning tutvustatakse viite õppekava. Artikel sotsiaalse kapitalist tutvustab mõistet ning selle seotust elukestva õppega. Samuti leiab uudiskirjast kogemusi Suur- britannias ja Eestis toimunud õpiringide tegevustest. Suurbritannias on tegu tänapäeva digitaalsete võimaluste tutvustamisega vanemale elanikkonnale. 

Projekti käigus on välja töötatud järgmised õppekavad:

• Õpiring nr 0  Õpi ja juhendamisoskused
• Õpiring nr 1  Euroopa teater ajaloolises perspektiivis
• Õpiring nr 2  Kultuuripärand mitmekeelses kogukonnas 
• Õpiring nr 3  Loov suhtlus ja koostöö 
• Õpiring nr 4  Sotsiaalse ettevõtluse tähendus
• Õpiring nr 5  Koostöö ja ressurside jätkusuutlik kasutus

Projektipartnerite kohtumine Lissabonis
Kolmas kohtumine toimus 27-29. septembril 2010 Portugali pealinnas Lissabonis. Kohtumise põhieesmärgiks oli kokkuvõtete tegemine seni tehtust ning järgmiste sammude väljatöötamine. Üheskoos külastati nii projektipartner CENJOR koolituskeskust, kui ka immigrantide linnaosas asuvat kultuurikeskust.

“Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi” ehk uskumatult huvitav õpiringi algus (Agne Narusk, õpiringi liige)
Õpiringi esimeses etapis vaatasime etentust „Türgi oad ehk armastuslugu eesti moodi.“ Juba asjaolu, et tegemist oli loomingulise ühenduse Oma Lava esimese avaliku teatriprojektiga, andis märku, et see pole päris tavaline teatriskäik. Telliskivi loomelinnak, kus etendus toimus, kinnitas seda täielikult. Külm, kõle, lagunenud, õlgu võdistama ajav nõukaaegne olustik. Mis ostus etenduse alates ja kulgedes äärmiselt sobilikuks taustaks. Seda, kas ja kui palju lavastus kaotanuks, kui seda oleks mängitud mujal, näiteks soojas hubases teatrimaja saalis, me tegelikult lõpuni lahata ei jõudnudki. Kuigi paar küsimust hilisemas küsimustikus seda ka puudutas.

Esimene ülesanne oli niisiis etenduse vaatamine. Oli, mida vaadata: näitlejate meisterlik mäng, liikumine, miimika; lavastajatöö ning lavakujundus tekitasid elavat arutelu juba vaheajal. Aga millegipärast on nii, et kui hiljem antakse tagasiside andmiseks kätte abistavad küsimustikud, kipub pastakas kulmu sügama selmet oma tulised seisukohad puhveti äärest paberile kirja panna.

Kirja said need enne järgnevat teatriarutelu siiski pandud. See aitas oma mõtteid koondada, süstematiseerida, nähtut veelkord vaagida. Ilma oleks arutelu väga laiali valgunud oskusliku läbiviija kiuste. Teises etapis saime kokku ja asusime abistavate küsimustega etendust läbi arutama.

Me vaagisime, kas projektiteatris on asjad kuidagi teistmoodi kui repertuaari- teatris. Arvamusi oli õpiringis osalejatel erinevaid, mis tegi arutelu huvitavaks. Mitmed nimetasid väikese projektitrupi vahetumat kontakti vaatajatega. Oli neid, kelle vastusest kumas suhtumine „projektiteater pole päris“. Euroopas nii menukatele trupietendustele näib eestlane eelistavat siiski n-ö ilusat teatrit, mille juurde käib soe tuba, hele valgus ja ilus kleit.

Näitlejatöö oli meisterlik, oli õpiring suhteliselt üksmeelne. Peatusime sellel, kuivõrd läks etendus igaühele meist isiklikult korda, millise tegelaskujuga kaasnes äratundmine. Need punktid, õigupoolest see, miks me neist räägime, tekitas algul hämmastust. Kuidas on see seotud teatriteemalise õpiringiga? Kuid vastus peitusnäitleja Külli Reinumägi sissejuhatuses arutelule: „On oluline arendada oskust arukalt kritiseerida nähtud lavastusi. Tihti on ainsaks vastuseks peale teatrikülastust “mulle meeldis/ ei meeldinud”.  Arvan, inimene peaks olema võimeline oma “meeldimisi / mittemeeldimisi” veenvalt põhjendama.“ Kõik need punktid aitasid selleni jõuda, ennast väljendada. Hiljem proovisin neid viit pidepunkti aluseks võttes arendada teatrivestlust kolleegiga. See töötas.

Teise etapi lõpuks jõudsime arasaamisele, et vajame pikemat arutelu teemal, kuidas oma mõtteid paremini väljendada.

Taoline õpiring oleks äärmiselt vajalik gümnaasiumiõpilastele, kel on teatri-, raamatu- ja kontserdiarvustustega alatasa probleeme – ei osata end väljendada ning mõtteid koondada ei saada aru, mida kuulaja tegelikult ootab või mida siis tegelikult vaadates-kuulates-lugedes tunti.

Olles arutanud teatri üle laiemalt ja kritiseerinud konkreetset teatrilavastust, oli kätte jõudnud aeg küsida igal õpiringi liikmel iseendalt- kuidas ma saan hakkama oma mõtete sõnastamise ja nende avalikult väljaütlemisega?

Omaenda mõtete avalik esitamine on teema, mis puudutab pea igaüht. Meil kõigil on olnud situatsioone, mil vaja avalikult esineda. Meil on olnud vaja kaitsta avalikult oma seisukohti või pidada maha sütitav kõne. Meil on vaja kirjeldada nähtud teatrilavastust. Kuidas seda teha? Mida öelda ja kas mul on üldse midagi öelda?

Arutelu juhtis  Külli Reinumägi ja see põhines eesti juhtiva kõnekoolitaja, näitleja ja Teatriakadeemia õppejõu Martin Veinmanni raamatul “Vajadus olla mõistetav” (autoriõigusi kaitsevad M. Veinmann ja Eesti Teatriliit).

Õpiringis käsitletavad teemad (Külli Reinumägi, õpiringi läbiviija)
Eneseväljendusvõime ja julgus oma mõtteid väljendada
Tihti ütlevad inimesed “ ma ei oska väljendada, mida ma nägin”, “ sain aru küll, ega ei oska kirjeldada”. Selle taga on eelarvamus, et me tunnetame reaalsust enam kui me tegelikult tunnetame. Me pole harjunud ennast väljendama. Tundub, et tean, mida arvan, aga kui rääkima hakkan, siis ei tuleb välja, et tegelikult ikka ei tea.Vaid väljendatud mõte on arusaadud mõte. Mõistmine on peidetud väljendusoskusesse. Ehk kui me ei oska ennast väljendada, siis pole me tegelikult asjast aru saanud. Kõike muidugi ei peagi väljendama ega seletama.

Hirm ennast väljendada ja ebakindlus
Tihti arvame, et meie mõtted ei sobi avaldamiseks. Need tunduvad liiga vähe- tähtsad või liiga erinevad tavapärasest ja sisaldavad eneses ehk ebasobiva konflikti alget. Kui me mingil põhjusel sõna saame, kas kellegi teise soovil või oma hirmu ületades oma mõtteid väljendame, on neis sageli vabanduse maitse “ vabandust ma mõtlen nii”.  Kuulaja ( saali) ja esineja ( näitleja) vahel käib võitlus. Kui oled ebakindel, saab saal sellest toitu ja muutub enesekindlamaks. Oluline on publiku usalduse võitmine, saavutate selle kui usaldate ennast ja mõtet, mida tahate väljendada.

Kuidas mõtteid väljendada
Kui ikka diktsioon on võimatu, hääl ebameeldivalt kile, pidev enda parandamine, väga hakitud mõtted, parasiitsõnad, on kuulajal raske kõnelejat mõista. Kui kuulaja tähelepanu läheb sellele kuidas räägitakse, mitte mida räägitakse, on elavast kujutluspildist vähe kasu.

Kokkuvõtteks oli lühikoolitus sel teemal põnev ja mänguline. Arutlesime pikalt teemal „ kõne kui eneseväljendus“ ehk miks me siiski tihti oma mõtteid häbeneme, miks oma mõtteid sõnastada ei julge ja kuidas ka arusaadav kõnelemine jääb tihti kehva diktsiooni või ebakindla kehakeele varju. Toodi erinevaid näiteid, räägiti konkreetsetest situatsioonidest ja ka avalikest esinejatest (saatejuhtidest, näitlejatest).

Projekt on rahastatud Euroopa Liidu Grundtvigi programmi poolt.
Projekti nr nr 503016-LLP-1-2009-1-IT-GRUNDTVIG-GMP