Eelmise aasta kevadel viis Turu-uuringute AS haridus- ja teadusminis- teeriumi tellimusel läbi eratäienduskoolitajate küsitluse. Ajendiks sai asjaolu, et selget ülevaadet eratäienduskoolitajate tegevusest lihtsalt polnud. 
Ave Schmidt

Uuringu raames paluti eratäienduskoolitajatel teha ettepanekuid täiskasvanuhari- duse valdkonna edendamiseks. Ühe tõsisema ja reguleerimist vajava probleemina tõstatati koolitustegevuse riikliku järelevalve ja sisulise kvaliteedikontrolli puudu- mine. Eratäienduskoolitajad leidsid, et muu hulgas tuleks sätestada selged standardid nii koolitajatele kui ka õppekavadele. Eestis puudub tänini erakoolitaja- te tegevuse regulatsioon – täiskasvanukoolitaja kutsestandardi taotlemine on vabatahtlik. Loodud on küll võimalused täiskasvanukoolitaja professionaalseks arenguks, kuid iseasi on see, kuivõrd osatakse kutsestandardi olemasolu väärtustada.

Ka koolitusloa taotlemine on täiskasvanute koolituse seaduse järgi kohustuslik vaid siis, kui koolituste maht on üle kuue kuu aastas. Kui koolituste maht jääb alla nimetatud piiri, on selle taotlemine vabatahtlik. Riigikontrolli 2003. aasta auditis „HTM tegevus täiskasvanute koolitusasutustele tööalase ja vabaharidusliku koolituse lubade andmisel” on praeguse koolituslubade süsteemi probleemina välja toodud asjaolu, et õigusaktides pole sätestatud eesmärke, mida riik koolituslubasid andes üldse saavutada tahab. Auditi järgi ei taga täiskasvanute koolitusasutustele tegevuslubade andmise senine regulatsioon ning korraldus ei koolituse kvaliteeti ega vajalikku infot kooli- tusest huvitatule.

Küsitlusest selgub, et ka koolitajad ise pole koolituslubade väljastamissüsteemiga päris rahul. Heidetakse ette liigset bürokraatlikkust – lubade väljastamisel on põhirõhk asetatud formaalsete tegevuste kontrollimisele, kuid mitte koolituskursuste tegeliku kvaliteedi hindamisele.

Tarbija ei tea, mida nõuda
Koolitusfirma Invicta juhatuse liige ja tegevjuht Peeter Puskai on seisukohal, et eratäienduskoolituste turg vajab ilmselgelt korrastamist, seda juba ennekõike klientide huvidest lähtuvalt.

„Tegelikult ei saa ju tarbija hetkel aru, mida sisuliselt tähendab koolituse teenuse kvaliteet. Koolitusi pakkuvatele organisatsioonidele tuleks sätestada elementaar- sed nõuded, et ikka iga mees ei saaks end nimetada koolitajaks ning iga firma kuulutada end koolitusfirmaks. Ettevõtted saavad küll taotleda koolitusluba, kuid see on fiktsioon ega näita sisuliselt midagi,” on Puskai veendunud. Ta lisab, et paraku on eratäienduskoolitajate turg jätkuvalt kirjeldamata – keegi ei tea, kui suur see täpselt on.

Veel selgub eratäienduskoolitajate küsitluse tulemustest, et koolitajatel on tungiv vajadus andmebaasi järele, mis sisaldaks ülevaadet kõikidest pakutavatest koolituskursustest ning kus oleks hinnatud ka kursuste tase.

„Kuigi internetist on võimalik leida erinevaid täienduskoolituste andmebaase, oleks tõepoolest väga vaja sellist riiklikku ja ühtset infokeskust, mis annaks kindlate standardite järgi ka ülevaate kvaliteedist,” leiab koolitusfirma Meeskonnakoolituse ja Arenduse OÜ turundusjuht Moonika Hunt.

Koolituste kvaliteedi tagamise ja riikliku järelevalve probleeme ning võimalikke lahendusi käsitletakse haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse arengukavas (2009–2013). Ühe olulisema tegevusena on käimas uue täiskasvanu- te koolituse seaduse eelnõu ettevalmistamine, mille käigus muutub oluliselt koolituslubade väljastamise senine süsteem. Haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse talituse juhataja Mai Kolnese sõnul algatati eelnõu vajadusest täiendada täiskasvanute koolitust puudutavat seadusandlust. Ennekõike täpsustab uus eelnõu valdkondi, mis on seotud täienduskoolitusasutuste asutamise, tegutsemise ja koolituste korraldusega.

„Senist koolituslubade väljastamist hakkab edaspidi asendama registreering Eesti hariduse infosüsteemis. See võimaldab riikliku registri kaudu anda ülevaadet täiskasvanutele täienduskoolitust pakkuvatest täienduskoolitusasutustest nii õppijale, tellijale kui ka riigile,” selgitab Kolnes ja lisab, et muu hulgas käivitub Eesti hariduse infosüsteemi kaudu regulaarne täiskasvanute koolituste statistika kogumine. Statistika kogumine ja ühtne andmebaas peaksid tulevikus võimaldama rohkem kaardistada ja jälgida täienduskoolituses toimuvat.

Eratäienduskoolitajad tunnevad ka vajadust senisest suurema, kindlama ja stabiilsema riigipoolse rahastuse järele. Leitakse, et just praeguse majanduslangu- se ajal võiks riik rohkem panustada koolitustesse – toetada koolitusi nii töötutele kui ka näiteks mitte-eestlastele ja puuetega inimestele. Enam võiks tähelepanu pöörata koolituste kättesaadavuse parandamisele väikelinnades ning maapiirkon- nas, et edendada sealset ettevõtlust ning ühtlustada regionaalset arengut.

Täiskasvanuhariduse arengukavas aastateks 2009–2013 seisab, et erinevalt palju- dest teistest Euroopa Liidu riikidest on Eestis täiskasvanute mitteformaalset õpet seni vähe rahastatud.

„Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti riigi toel on toimumas täiskasvanutele üle Eesti ulatuslikud tasuta kursused programmide „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes” ja „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused” raames,” viitab Kolnes antud valdkonnas aset leidva positiivsetele arengutendentsidele.

Erakoolitajad eelistavad treenida juhtimist
•• Eratäienduskoolitajate küsitlusest selgus, et kõige levinum koolitusvaldkond on juhtimine. Järgnevad suhtlemis- ja arvutikoolitused, keeleõpe, ettevõtlus ja müük. 
•• Positiivse ja üllatava tulemusena selgus küsitlusest, et Eesti koolitusturu on valdavalt hõivanud staažikad koolitajad, kes on spetsialiseerunud täiskasvanute koolitamisele – üle poolte eratäienduskoolitajatest on koolitamisega tegelenud vähemalt kuus aastat ja kolmandik kauem kui kümme aastat. See näitab, et ühest küljest on olemas hulk pikaajaliselt ja jätkusuutlikult tegutsevaid eratäiendus- koolitajaid, kuid samal ajal on koolitusturule sisenenud ka uusi tegijaid. 
•• Eelmise aasta aprillis läbi viidud eratäienduskoolitajate küsitluse eesmärk oli koguda informatsiooni täiskasvanutele täiendus- ning vabahariduslikke koolitusi pakkuvate asutuste ning füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse kohta, sh asutuste koolituskogemuse, käibe, koolituste kestvuse, koolitusvaldkondade, kursustel osalejate arvu, tööjõu jms kohta.