Kui Luua metsanduskooli õpetaja Veiko Belials koolipoistele tahvli ees metsakasvatuse põhitõdedest kõneleb, ei pruugi kõik neist aimatagi, et nende õpetaja on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. 
Kristiina Viiron

„Kas tema on metsandusõpetaja?!” imestab omakorda Rapla raamatukogu töötaja, kui ma raamatuid laenates talle autori ametist kõnelen. „Jah,” noogutan. „On küll.”

Ühtlasi on Veiko luuletaja, kellelt on ilmunud lembe- ja loodusluulet, samuti ei ole vale teda nimetada lastekirjanikuks, sest ka lastele kirjutatud lood mahuvad temalt ilmunud raamatute nimistusse. Mõni aasta tagasi oli aga põhjust sisse põigata Palamusele, kus sai näha Veiko Belialsi loodusfotode näitust.

Koolipingist leiab teda vahetevahel ka: koos Luual õppivate retkejuhtidega kuulamas loen- guid Eesti kaladest, imetajatest ja lindudest. Elukutselt on Veiko Belials metsamajanduse insener. Niisugune metsamees, kes lapsena luges õhinaga ulmekaid. Ja hakkas EPA (Eesti põllumajanduse akadeemia, praegune maaüli-kool – toim) ajal luuletama.

Eesti esimene ulmekirjanik
„Ulmelugude kirjutamine tuli luuletamisele lihtsalt jätkuks,” tõdeb Veiko. Kuna ulme meest kõige enam tõmbas, läkski ta edasi seda rada pidi. Ühes oma varasemas intervjuus on mees öelnud, et ulmejuttude kirjutamisele hakkas ta tõsisemalt mõtlema siis, kui Mario Kivistik 1993. aasta esimeses Marduses tema loo „Nöörid” avaldas. Neli aastat pärast esimese jutu trükis avaldamist ilmus esimene raamat – nelikromaan „Ashynari kroonikad”, mida on sageli nimetatud ka esimeseks eesti fantasy-romaaniks. Ja Veikot ennast esimeseks eesti ulmekirjanikuks. „Ulmet on Eestis ennegi kirjutatud, kuid nad väidavad jah, et mina olevat end positsioneerinud ulmekirjanikuna,"kinnitab ta. 

Ehk vajaks mõiste ulmekirjandus siinkohal veidi täpsustamist? „Ulmeks loetakse õudus- ja fantaasiakirjandust ning teaduslikku fantastikat,” selgitab Veiko, lisades, et kirjutab kõiki kolme. Ainult et aega kipub nappima. „Ma pole selline kirjanik, kes kogu aeg kirjutab, et sulg rooste ei läheks,” märgib ta.

Kui aga suleterituseks pidada ka seda kirjatööd, mida Veiko kooliõpetajana teeb ja on teinud, ei ole sule roostesse mineku ohtu kuskilt paistmas. „Metsasõbra teatmik”, „Tööohutus raietöödel” jt on välja-anded, mille autoriks on Veiko Belials. Ka Luua metsanduskooli õpilaste lõpu- ja uurimistöid kajastavaid artikleid ja õpetajate kirjutisi koondavat väljaannet toimetab tema. Aprillis ilmubki selle kümnes number. Õpetajana on Veiko Luual töötanud aasta jagu kauem ehk üksteist aastat.

Ametiühingust kooli
Õpetajatööle sattus Veiko Belials mõnevõrra juhuslikult. Enne seda oli ta ametis metsatöötajate ametiühingus, kus muu hulgas tuli tal tegelda ka kutsestandardite väljatöötamisega, mille avalikustamist korraldati Luual. Seal lausutigi ühel hetkel: tule meile tööle. Aga et see juhtus keset õppeaastat ning pealegi oli Veiko tööl ametiühingus, jäi lausutud ettepanek suusoojaks. „Aga kevadel mind koondati ametiühingust, siis uurisin, kas kutse on jõus. Öeldi – muidugi tule!” meenutab Veiko.

2000. aasta sügisel seisiski vastne õpetaja klassi ees. „Õpetan väga paljusid aineid ja iga eriala õppuritele,” märgib ta. „Metsamajanduses loen metsakasvatust; erinevaid seadustega seonduvaid aineid õpetan kõigile erialadele – metsandusele, maastikuehitajatele, loodusretke juhtidele, arboristidele. Arboristidele loen ka näiteks parkmetsade hooldamist, klientide nõustamist ning kaastöötajate juhendamist,” nimetab ta. „Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et õpetajaks hakkan, oleksin ütleja välja naernud. Nüüd olen õpetaja ja mulle meeldib.”

Südamelähedane metsaelu
Ise loenguid kuulamas käib Veiko enda sõnul ühtpidi huvist, teistpidi töö pärast. Sest õpilastega metsas käies küsitakse ikka, kelle jäljed siin on või milline lind häält tegi.

Fotograaf-Veiko ülesvõtetelt leiab peamiselt loodusvaateid ja erilisi detaile. Loomi ta eriti ei pildista. „Olen kärsitu,” põhjendab ta. „Ühe pildi pärast, mida ma võib-olla ei saagi, ei malda ma tunde paigal istuda.”

Praegu peab Veiko plaani korraldada rahvusvahelise metsa-aasta puhul loodusfoto rändnäitus „Meil on elu keset metsa”. Seal eksponeeritaks koolis korraldatava fotovõistluse paremaid töid, tema enda ülesvõtteid ning kui õnnestub keskkonna investeeringute keskuselt toetust saada, ka Luua kooli haridusega loodusfotograafide pilte. Jüri Pere, Tarmo Mikussaar, Aivar Pihelgas, Rivo Tarum jt on oma jah-sõna osalemiseks andnud. 

„Tegevusetuse üle ma ei kurda,” muheleb Veiko. „Üritan ka ühte jutukogu kokku kirjutada, aga kui ruttu selle valmis saan, ei tea. Kohe-kohe peaks ilmuma ka mu luuletuste valikkogu, käsikiri on juba koos.”

Veiko Belialsi raamatud
Ulme: „Ashinari kroonika”, „Existerion” (kahasse Marek Simpsoniga), „Helesiniste Liivade laul”, „See, mis tuikab su veres“, „Jumalate vandenõu”
Lastele: „Ossum-Possum, pannkoogielukas”, „Lugu kolmest jänesest”
Luule: „...ja libahuntidest ja lollist vennast”, „Vihmaste õhtute nukrus”, „Ma olen pingviin. Lennud värviliste peeglitega”, „Naised, viin ja armuvalu”, „Ingelsilm”

•• Veiko Belials on kahel korral pälvinud ulmeauhinna Stalker: 2004. aastal jutukogumiku „Helesiniste Liivade laul” ja 2006. aastal lühijutu  „Wereke, wereke, ega sa wesi...” eest. 
•• 2009. aastal tunnistas Maaelu Edendamise Sihtasutus Veiko Belialsi parimaks maamajanduse õpetajaks