Urve Gromov: üksi suuri asju ei tehta

 

Ta liigub vilkalt ruumist ruumi, linnast külla, maakonnast maakonda; räägib kiiresti, palju ja õhinal. Teda tunnevad kõik, kes mingilgi moel puutuvad kokku rahvatantsu või –lauluga, rahvariiete valmistamise ja kandmisega, näitlemise ning seltsimajandusega. Neid asju on veel palju, milles rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse koolitusosakonna juhataja Urve Gromov kaasa rääkida oskab.
Agne Narusk

Esimene katse rääkida Urve Gromoviga Urve Gromovist luhtub täielikult. „Meil on siin mõned kursused, mida mitte keegi kuskil mujal ei tee, näiteks rahvarõivaste valmistamise kool,“ alustab ta hooga, andmata mulle vähimatki võimalust n-ö viisakalt urgitseda. 

„Just hiljuti alustas uus rahvarõivaste valmistamise kursus (jaanuaris – toim). Mõtlesin siin, et ei tea, kas grupp tuleb täis – masu ja inimestel on rahaprobleemid, aga see on tasuline kursus. Ja grupp tuli täis!“ räägib ta silmade särades edasi. „Kui inimene selle pika koolituse läbi teeb, on ta võimeline eelkõige endale rahvarõivad valmis tegema, oskab ka oma paikkonna inimesi juhendada, aidata rahvatantsijatel ning -lauljatel riideid valida.“

Rahvarõivaste valmistamise kool ja rahvarõivad üldse on Vilmsi tänava künkal asuva rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse kaubamärk juba üle 20 aasta. Rahvarõivaste teema on üldse ühiskonnas hästi populaarne, millega tegeletakse palju ning meeleldi, räägib Urve. „See on meie kaubamärk!“ Keskus teeb koostööd rahvakunsti ja käsitöö liiduga, mõistagi Eesti Rahva Muuseumiga.

Teisel katsel saan teada – tõsi, rahvariiete teemalt kõrvale kaldumata – et päris täiskomplekti rõivaid Urvel endal pole, on vaid rahvariideseelik. Ta ei tea, millised üldse peaks olema tema päris rahvarõivad: sündinud Läänemaal, vanaema Ida-Virumaalt, teiselt poolt hoopis Harju-Risti kandist. Aga see selleks, ütleb ta ja jõuab kiiresti uue tähtsa teemani: Vilmsi tänava keskuse kaubamärk number kaks – rahvatantsujuhtide kursused, mis toimuvad juba 1953. aastast! Kas teadsite, et idee suvisest naiste tantsupeost tuli just selle maja seinte vahelt?

Ehteaasta ja sõbrad
Urve ütleb, et ta ise ei oska käsitööd teha. See-eest on ta asendamatu organisaa- tor, generaator ja projekti- kirjutaja isemajandavale koolituskeskusele. Ja peab siis üldse kõike ise oska- ma, küsib ta. Tal on südamlik sõpruskond – ikka valdavalt talle lähedase pärimuskultuuriga seotud, kes talle hingega tehtud käsitööd kingivad. Urve näitab kaelakeed, mille tegi tema jaoks valmis arendus- ja koolitus- keskuse juht Aino  Arro. 

Mille kõigega Urve Gromov rahvakultuuri keskuses tegelenud poleks. Nad on koolitanud kultuurivedajaid maakondades, peab sidet ja organiseerib koolitusi rahvamajadele üle Eesti jne.

Täiskasvanuhariduse pisik tuli Andrasest (Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon Andras - toim), see on kindel, räägib Urve. „1992. aastal olime Rootsis Ölandi saarel õpiringide juhtide kursustel, sealses Kalmari rahvaülikoolis,“ meenutab ta algust. „See oli nii teistmoodi seltskond, nii lahe! See kõik, kuidas Ene Käpp toona valdkonnast rääkis, jättis uskumatu mulje. Mulle hakkas see kõik meeldima. Lisaks see kindel rahulik rütm – mitte kuhugi pole kiiret! On aega rahulikult vestelda, arutleda. Oleme ka oma koolitustel nii püüdnud, rütm annab teatud turvatunde,“ arutleb Urve Gromov.

1973. aastal lõpetas Urve Georg Otsa muusikakooli klaverieriala. Elu läks aga nii, et klaveri asemel paitab ta iga päev rahvusehteid ja muud sellist. Ning ei kahetse. Vanal on väärtus. Kõigest, mis kunagi olnud, tuleb kindlasti noorematele edasi rääkida, ütleb ta.

„Mind pani sügavalt mõtlema Jaak Jõerüüdi kõne, mille ta täiskasvanud õppija nädala avaüritusel Põlvas pidas. Suurim, milleni inimene elu jooksul võib jõuda, on iseenda tundma õppimine.“ Siis vaatab ta ruumis ringi, vaatab raamatuid, mida koos kolleegidega välja antud, vaatab aknast välja hämarduvasse õue, ehmub justkui üles ja ütleb: „Tulge kursustele!“