Arstid, juristid, arvutispetsialistid ja õpetajad on välismaale tööle- minekust vähem huvitatud kui oskus- ja lihttöölised.

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust (vt www.sm.ee) selgub, et 2006. aastaga võrreldes mõtlesid Eesti inimesed 2010. aastal välismaale tööle siirdumisest rohkem ja tõsisemalt. Kui 2006. aastal kavatses mujale tööle asuda 36 000 inimest, siis neli aastat hiljem juba 77 000, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Selgus, et kõige rohkem soovitakse välismaal töötada ehitus- ja lihttöölise, koristaja ja toateenindaja, klienditeenindaja ning auto- ja bussijuhina. Uuringu autorid märgivad teatava üllatusega, et kõrgharidusega inimesed soovivad kõige vähem välismaale tööle siirduda. Nende osatähtsus võimalike väljarändajate seas on väiksem nende osakaalust tööealises rahvastikus. Veelgi enam: aastatega on kõrgharidusega inimeste soov välismaale siirduda isegi vähenenud. Kui 2006. aastal mõtles sellele 12 protsenti kõrgharitutest, siis 2010. aastal vaid üheksa protsenti.

Samal ajal mõtleb üha rohkem oskustöölisi välismaale tööle minekust. Seejuures plaanivad paljud kõrgharitudki minna välismaale tegema mitte eriala-, vaid oskus- tööd. Kõrge positsiooniga inimestest (arstid, ärijuhid, arvutispetsialistid, juristid, õpetajad jt) soovib vaid umbes kolmandik töötada välismaal niisama kõrgel positsioonil, kui neil on kodumaal. Piltlikult öeldes – õpetaja on valmis töötama  välismaal õpetaja abina või isegi hotellitöötajana. Niisiis hoiab kõrgharidus inimesi kodumaal – hariduse uus tahk, millest seni pole eriti räägitudki, tõdeb Õpetajate Leht.