Vähene teadlikkus, kehv ülevaade pakutavatest teenustest ning ühtsete standardite puudumine iseloomustavad praegu vanemaharidust Eestis.

-Minu laps ropendab nagu vana meremees, mul pole aimugi, kust ta neid sõnu kuulis ja kuidas sellest lahti saada.

-Poisid kaklevad kogu aeg, ma ei suuda enam muud, kui nende peale karjuda ja nad ei kuula mind ikkagi. Minul on mõistus otsas.

-Minu laps räägib kogu aeg rahast nagu Sniff „Muumides”. Äkki on tema väärtushinnangutega midagi paigast ära?

-Suurem on väikese peale kohutavalt armukade. Ähvardas beebi aknast välja visata. Ei julge teda pisemaga omaette jättagi.

-Lastega ma poes käia ei saa, sest nad krabavad riiulitelt asju ja loobivad korvi. Mul on ka pea laiali otsas ja alles kassas avastan, mida kinni pean maksma.

-Minu laps on nii võiduhimuline, et peab kõik mängud võitma. Kaotuse korral läheb täiesti pööraseks.

Need on vaid mõned lastega seotud teemad, mille pärast emad-isad südant valutavad ja end vanemana läbikukkununa tunnevad. Ükski neist vanematest pole minu teada käinud abi otsimas mõne lastekasvatusspetsialisti juures, sest nad pole selle mõtte peale tulnudki. Ilmselt seepärast, et kõnealused asjad ei kvalifitseeru meie mõistes „õigeteks probleemideks”.

Murelikud vanemad kurdavad sõpradele, otsivad vastuseid raamatutest, postitavad kirju internetifoorumitesse või lähevad imearsti juurde. Nad kulutavad palju aega ja tulemus võib olla kahtlase väärtusega. Kuigi vanemaharidusest räägitakse üha enam, proovivad vanemad endiselt oma probleeme ise lahendada või siis nendega kohaneda.

Üle 20 aasta lasteaiaõpetajana töötanud Sigrid Nigul teab omast kogemusest, et enamik probleemsete laste vanematest eitavad olukorra tõsidust. „Kui julged öelda, et laps vajab abi, siis käratatakse, et pole meil mingit nõustamist vaja. Need vanemad hakkavad sind probleemidele tähelepanu juhtimise eest vihkama. Vähesed on koostööaltid,” tõdeb ta.

Lapsevanemana on Sigrid samuti oma probleemidele leidnud lahendused internetist ja raamatutest. Samas usub ta, et vanemluse baaskoolitus oleks kindlasti paljudele toeks, sest pole ju vaja oodata, mil väike probleem paisub suureks.

„Oleks hea, kui oleks kindel koht, kus toimuvad erinevad loengud, kust saab mitmekülgset nõu, on vajalikud infomaterjalid, sest vanemana olen huvitatud sellest, et minu laps areneks õiges suunas,” lisab ta. „Ma usun, et noored, kes seda vajavad, on valmis ka mingi raha selle eest maksma, aga see ei tohiks olla liiga kallis.”

Vanemluse toetamine on üks parimaid viise ennetada ja leevendada hilisemaid laste probleeme. „Eesti lapsevanemate vajadus vanemahariduse järele on kindlasti olemas, ent vanemate hoiakud on paljuski vastuolulised,” ütleb sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Hanna Vseviov. „Kui vanem on ise stressis ning tema emotsionaalne tasakaal on paigast ära, siis ei suuda ta tagada ka lapse heaolu. Seda kinnitab ka kõrge raputatud lapse sündroomi esinemine Eestis.”

Mida vanem vajab?
Möödunud aastal korraldatud Euroopa sotsiaaluuringust selgus, et 75 protsenti lapsevanematest on seisukohal, et peab oma laste kasvatamisega seotud probleemidega ise toime tulema. Samas tunnistas aga 71 protsenti vanematest, et nad on viimase aasta jooksul tundnud, et ei tea, kuidas peaks lapsevanemana käituma.

„On vaja tõsta inimeste teadlikkust vanemaharidusest ja vastavatest koolitusprogrammidest,” usub perekeskuse Sina ja Mina tegevjuht Ly Kasvandik. Perekeskus Sina ja Mina on üks vähestest keskustest Eestis, kus lapsevanem võib korraga saada lahendused mitmele küsimusele ja murele. Seal on Gordoni perekool, korraldatakse lühiloenguid ja perede nõustamist.

„Lapsevanemate põhiküsimus on, kuidas jonni puhul käituda. Piiride seadmine, karistamine või mitte karistamine on asjad, milles lapsevanemad sageli hätta jäävad. Tihti küsivad lasteasutused lühiloenguid jonniga toimetulekuks ning laste ealiste iseärasuste kohta,” loetleb Kasvandik põhiteemasid. „Pikaajalisemad kursused on siiski tagasiside põhjal efektiivsemad ja nõutumad. Nendel osalemise takistuseks võib saada aga kursuste hind, sest pikem koolitus maksab rohkem.”

Gordoni perekooli koolitus on mõeldud lapsevanematele, kellel veel ei ole suuri muresid ja kes saavad koolitusel õpitud oskuste abil probleeme ennetada. Paljudel on aga teistsugune ettekujutus. Eriti skeptilised on eestlased gruppides toimuvate koolituste suhtes. „Kardetakse, et peab teiste ees oma pereprobleeme arutama. Et tegu on tundlike teemadega, siis püütakse ise kodus hakkama saada. Vanematele mõeldud kursused ei ole grupiteraapia, vaid nende eesmärgiks on uute oskuste ja teadmiste õpetamine, nii nagu kõikidel teistelgi koolituskursustel,” rahustab ta vanemaid.

Hetkeseis
Sotsiaalministeerium on kuulutanud, et peab vanemahariduse edendamist väga oluliseks, ent hetkel kannavad kogu koolitamise raskust mittetulundusühingud ning lastega tegelevad liidud. Ministeerium on toetanud nende tegevust hasartmängumaksu nõukogu kaudu. 2009. aastal oli toetussumma hinnanguliselt 192 000 eurot (kolm miljoni krooni). Vseviovi sõnul leiavad mitmed spetsialistid, et vanemahariduse pakkumine mittetulundusühingute kaudu on oluline, sest paljud vanemad ei pruugi „riigilt” kasvatusalast infot vastu võtta.

Ent praegu valitseva olukorra miinuseks on see, et puudub ühtne süsteem, kust lapsevanem saaks ülevaate pakutavatest teenustest. Ka on rahvusvaheliselt tunnustatud vanemahariduse programme meil vähe. „Kui näiteks Hollandis on ligi 30 erinevat programmi, mille vahel lapsevanem saab valida, siis Eestis võib neid ühe käe sõrmedel üles lugeda,” ütleb Ly Kasvandik.

Vanemahariduse ja laste kasvatamisega seotud internetilehekülgi on arvukalt, ent neis sisalduv infohulk mahukas ja mõnikord vastuoluline. Seetõttu on sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond mõelnud ka ühtse infoportaali loomisele, kust vanem saaks mitmekülgset teavet laste ja peredega seonduva kohta.

Ühe murena nimetab Kasvandik sedagi, et lapsevanematel pole tihtipeale selgust kursuste-loengute kvaliteedi osas, mistõttu on neil raske otsustada, millest võiks abi olla. „Spetsialistide tase ja teenuste kvaliteedi kontroll on praegu spetsialistide endi ja neid ühendavate ühingute vastutusel. Ühtseid  standardeid vanemhariduse valdkonnas teenust pakkuvatele spetsialistidele ei ole,” tõdeb Kasvandik.

Tulevik võib olla helgem
„Vanemaharidus võiks olla loomulik enesetäiendus igale täiskasvanule ja kättesaadav kõikidele lapsevanematele,” on Kasvandiku nägemus vanemahariduse tulevikust Eestis.

„Sotsiaalministeerium on aastaid näinud vajadust universaalse riikliku vanemluse toetamise järele,” lisab Hanna Vseviov. „Positiivse vanemluse toetamine on üks laste ja perede arengukava 2012–2020 viiest strateegilisest eesmärgist ja selle raames nähakse ette mitmeid tegevusi.”

Sotsiaalministeerium loodab tuua maale ja ellu viia vanemlusprogrammi Triple P (Positive Parenting Program). „Triple P on maailmas tunnustust leidnud, sest tegu on süsteemse lähenemisega, mille raames koolitatakse välja erinevaid spetsialiste nii sotsiaal-, tervishoiu- kui ka haridussüsteemis ning pakutakse teenust erinevate vajadustega peredele ja vanematele,” selgitab Vseviov. 

Arengukavas on välja toodud ka laste ja perede nõuandekeskuste rajamine. Tegu on piirkondlike keskustega, kuhu oleks koondunud piisav kompetents tegelemaks nii keerulisemate juhtumite kui koolituste pakkumise ja erinevate juhendmaterjalide väljatöötamisega. Ka investeeringud vanemluse toetamisse on kavandatud senisest tunduvalt suurematena. Välisvahendite taotlemiseks esitatava programmi lõplikul allkirjastamisel 2012. aasta alguses on koos sotsiaalministeeriumi omaosalusega võimalik vanemaharidusse panustada ligi miljon eurot.

Praegu soovitab aga Hanna Vseviov vanemal pädeva abi saamiseks pöörduda kohaliku sotsiaal- või lastekaitsetöötaja poole, kes oskab anda esmast nõu ning teab, kelle juurde ema-isa edasi suunata.

Mõtlemapanevad arvud
Järgnevad näitajad ilmestavad vajadust vanemahariduse järele.
•• Aasta jooksul vajab erinevate psüühiliste probleemide tõttu abi üle 10 100 lapse, psüühikahäirete esinemissagedus kasvab.
•• Käesoleva aasta alguse seisuga oli psüühika- ja käitumishäirete pärast määratud puue üle 2500-le kuni 19-aastasele lapsele (sotsiaalministeerium).
•• Narkootikumide tarbimine kooliõpilaste hulgas on kasvanud. Kui 1995. aastal oli elu jooksul mingit narkootilist ainet proovinud seitse protsenti 15–16-aastastest koolinoortest, siis 2007. aastal oli vastavaks osakaaluks 30 protsenti (Euroopa kooliõpilaste alkoholi ja narkootikumide kasutamise küsitlusuuring ESPAD, 2007). 
•• Samuti on leitud, et head ja usalduslikud perekondlikud suhted on lapse depressiooni ja suitsiidi kaitseteguriks (Samm, A jt (2009). Suicidal thoughts and depressive feelings amongst Estonian schoolchildren: effect of family relationship and family structure. EuroopaEur Child Adolesc Psychiatry. 2010 May;19(5):457-68. Epub 2009 Nov 28.).