Mis lugu selle kaltsuvaibaga (vt esikaant – toim) õigupoolest on, küsitakse ikka Valgamaa aasta õppijalt ja vabariikliku aasta õppija eripreemia omanikult Heili Freimaniselt. Aga lugu vaibal on: Heili jaoks märgib see suurt elupööret: „Kui esimene kaltsuvaip sai valmis, muutus kõik.”

Siniviirulise kaltsuvaiba võttis Heili pildistamisele kaasa meelega: sel on tema jaoks suur, lausa monumentaalne tähendus – see märgib uue elu algust.

Veel kaheksa aastat tagasi teenis kolme poja ema oma väikesele perele igapäevase leiva lauale liinitöölisena. Ise ütleb ta selle aja kohta, et „aega polnud ja raha oli ka ammu enne palgapäeva otsas”. Liini taga oli aega mõelda ja unistada. Nii teadis Heili ühel päeval, mida ta tahaks teistmoodi teha – hoopis kaltsuvaipu tahaks teha. Hakkaski vaikselt kuduma. Algul  kodus, aga kui esimesed vaibad oli õnnestunud maha müüa, sai null krooni eest rendile toakese alevikus. Ettevõtmine läks käima ja tubli naine jalad alla. See oli kõige algus.

Neisse aastatesse on mahtunud töötuna arvel olemine, müüjaks õppimine, siis Valga kutsehariduskeskuses rätsepa eriala saamine, kusjuures päevases õppes kolme väikese poja kõrvalt, vahel emalt-isalt laenatud sõiduraha eest. Ta on saanud ettevõtlusalast koolitust ja hakanud FIE-ks.

Praegu töötab Heili Urvaste koolis erivajadustega lastega, juhendab töötute tööharjutusi, askeldab vallamajas, teeb käsitööd, kujundab haljasalasid, õpetab õletööd ja seebitegu, pühapäeviti veab Sangaste kirikus laste pühapäevakooli. Kevadel seisab loodetavasti ees Tartu ülikooli lõpetamine kutseõpetajana. Parasjagu, ühel värvilisel oktoobrikuu päeval, tõttab ta koolimajja Tiigrihüppe arvutikursustele, sest „Exeli tabelid ajavad teinekord kurjaks”.

„Olen katsetaja ja proovin kõik järele,” ütleb Heili. „Praegu on väga lihtne õppida, on igasugust kirjandust ja materjale internetis – sealt saab väga palju asju järele uurida. Alati rõhutatakse koolitusi ja tunnistusi, aga tegelikult me õpime ju iga päev. Saab suurepäraselt õppida, ilma et peaks kuskil suurt raha maksma.”

Kiitust ei tule karta
Kuidas see kõik 11-, 15- ja 22-aastase poja kõrvale ööpäeva ära mahub? Esiteks ütleb Heili, et pojad on väga tublid, ei oota tühja kõhuga, millal ema kella kaheksa paiku õhtul saabub, vaid saavad ise suurepäraselt hakkama, kui enne on asjad omavahel läbi räägitud. Teiseks on temalgi olnud öid, mil une asemel tiirleb ümber pea segav mõte „kuidas ma asjadega valmis jõuan”. Aga hommik on alati õhtust targem: hakkad otsast tegema, kutsud kedagi appi ja saabki kõik tehtud.

Üht tahab tubli Sangaste naine kindlasti veel õppida: nimelt ei ütlema. Ja asi, mille ta on suutnud erinevalt enamikust eestlastest ära õppida, on kiituse vastu võtmine.

„Ülikoolis üks tore õppejõud kunagi rääkis, et inimesed on kummalised, võtavad kõik negatiivse kiirtika vastu, aga kui öelda neile midagi positiivset, siis tõrjuvad selle endast eemale, et mis nüüd mina,” selgitab Heili. „Võtsin sõnasabast kinni ja proovisin enda peal –töötab. Naeratan ja ütlen aitäh. See on mulle meeldiv kiitus, miks ma pean selle tagasi tõrjuma? Mul on ka täna veel väga palju jõudu sellest ja väga hea meel.” See viimane oli vastus küsimusele, mis tunded tõi kaasa aasta õppija eripreemia saamine.

Agne Narusk