Kõik need naermised klassikaaslastega – kõik raske läheb meelest ja õhtul magama minnes olen rahul kõigega, mida teen.

PÄRNUMAA AASTA ÕPPIJA ELISA KITUNEN (23) nendib muigega, et on oma noorest elust juba kõvasti üle poole koolipinki nühkinud. „Algas see tee kohustuslikus korras, aga nüüd teen seda juba vabatahtlikult ise otsuseid langetades ja erialasid valides.” Pärast keskkooli läks Elisa Ameerika Ühendriikidesse lapsehoidjaks, töötas pärast sealt naasmist pool aastat ning tundis, et on küps kooliteed alustama. Ta astus sisse Mainori Ettevõtluskõrgkooli kinnisvarahalduse erialale, aga vahetas selle üpris kiiresti hoopis südamelähedasema rõivadisaini vastu. See omakorda tõi kaasa vajaduse õppida õmblema. „Soovisin ise väga hästi õmmelda, mitte nagu paljud disainerid, kes ei oska nõelagi käes hoida,” põhjendab Elisa. „Nii leidsingi tee Pärnumaa Kutsehariduskeskuse. Nüüd tunnen igas tunnis, kuidas iga õpitud asi on kasulik kogu mu edaspidiseks eluks. Oleme õpetajate ja klassikaaslastega vaimustav üksmeelne perekond!”

Muidugi on korraga kahes koolis käia kurnav ning vahel tekib tahtmine käega lüüa ja lihtsalt puhata, aga Elisa meelest on tema enda valitud tee talle nii südamelähedaseks saanud, et kogu see põnevus kaalub rasked hetked igal juhul üles.

Elisa innustab meid kõiki. „On päevi, kus ma lähen hommikul kutsekooli, jõuan õhtul koju ning lippan kiiruga kõrgkooli loengusse. Pärast seda on mul veel mustmiljon kooliasja vaja teha ning nädalavahetuseti on Tallinnas pikad loengupäevad, ometi valmivad tänu selle enda käe all imeilusad kleidid, seelikud ja mis kõik veel… Ning need naermised klassikaaslastega – siis läheb kõik raske meelest ning õhtul magama minnes olen ma rahul kõigega, mida ma teen. Kui praegu pooleli olevad koolid läbi saavad, lähen kindlasti edasi õppima.” Elisa suust kõlab see igatahes usutavalt.