Järvamaa, Türi Perepesa kogukondlik vanemahariduse süsteem

Türi Perepesas kasvavad koos nii lapsed, vanemad kui ka kogukond

Öeldakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Türi Perepesa on selle ütluse elav tõestus – aastatega on lapsevanemad saanud koolitustelt ja töötubadest uusi teadmisi ja oskusi, kuid sama oluline on olnud kuuluvustunde, julguse ja omavahelise toetuse kasv – ollaksegi päriselt kokku kasvanud nagu üks tubli küla.

Türi Perepesa on soe ja sõbralik koht, kuhu pered saavad tulla aega veetma, suhtlema ja koolitustele uusi teadmisi omandama. Perepesa mõte on olla pere kõrval ennetavalt – mitte oodata, kuni väikesest küsimusest või murest on saanud suur probleem. Just sellest mõttest on välja kasvanud Türi Perepesa kogukondlik vanemahariduse süsteem. „Meie jaoks ei tähenda vanemaharidus ühte koolitust või programmi, vaid aastatega kujunenud tervikut, mis saab perega koos kasvada,“ ütleb Perepesa juhataja Jane Rajasaar-Reiljan.

Pere kasvab koos Perepesaga

Pere teekond võib Perepesas alata juba lapseootuse ajal perekoolis. Hiljem võib tulla beebiga mängutuppa või vestlusringi, mõne aja pärast osaleda lapse kõne ja arengu toetamise programmis või vanemluskoolitusel. Vajadusel on olemas ka nõustamine ja muud toetavad tegevused. Ning ühel hetkel võib ema leida end Empside Klubist või isa Papside Klubist, mis käivad koos kord kuus. „Nii ei ole see meie jaoks lihtsalt teenuste loetelu, vaid ühe pere teekond. Pere võib kasvada koos Perepesaga,“ sõnastab Jane.

Õppimisväärilist leiab ka omavahel suheldes. Vanemad tulevad kokku, räägivad oma kogemustest ja kuulevad, et teistel on üsna sarnased küsimused ja mured. „Ah, teil on ka nii!“ – see võib Jane sõnul olla üks kõige vabastavamaid äratundmisi, mida Perepesas kogetakse.

Papside klubi: isad koos isadega

Kui õrnema soo seas on Empside Klubi kooskäimine kujunenud üsna loomulikult ja sinna on suur tung, siis isade kaasamine nõudis Perepesas veidi rohkem nuputamist. „Papside Klubi puhul saime üsna kiiresti aru, et kui panna kuulutusele lihtsalt „lapsevanemate koolitus“, ei pruugi ukse taha järjekorda tekkida,“ räägib Jane. Nii on proovitud erinevaid lähenemisi ja vahel palutud ka naistel oma mehi natuke õiges suunas nügida.

Papside Klubist on teadlikult kujundatud koht, kus mehed saavad kohtuda teiste meestega. Seal ei õpetata, kuidas olla ideaalne isa. „Sellist käsiraamatut ei ole olemas. Isaks kasvatakse koos oma lapsega,“ ütleb Jane.

Klubi püsiseltskonnas käib tavaliselt koos 10–16 isa ja järjest enam soovitakse pakkuda tegevusi, kuhu isa saab tulla koos lapsega. Väga hästi töötab ka ühe isa soovitus teisele: kui üks saab hea kogemuse, tuleb ta järgmine kord juba sõbraga.

Kui Perepesa hakkab elama oma elu

Jane sõnul ongi kõige parem tagasiside see, kui inimene tuleb tagasi. Või võtab järgmine kord sõbra kaasa. Nii ongi Türi Perepesasse aastatega tekkinud oma kogukond. Mõni pere alustab mängutoast, liigub edasi beebiringi ja sealt mõnda programmi või klubisse.

Veel suuremat rõõmu pakub see, et kogukond ei jää ainult Perepesa seinte vahele. Emad on aastatega loonud sõpruskonna, käivad koos ka väljaspool Perepesa, toetavad üksteist ja toovad oma ideed majja tagasi. Nii on sündinud näiteks nukuteater, vestlusringid ja rõivaringid. Mõnikord tehakse lihtsalt midagi mõnusat koos – kasvõi värvitakse üksteisel kulme.

Need võivad tunduda väikeste asjadena, kuid näitavad Jane sõnul kõige paremini, et inimesed tunnevad end Perepesas omana. „Perepesa ei ole enam ainult meie meeskonna loodud koht – kogukond ise loob seda koos meiega edasi. Ja võib-olla ongi see mulle kõige suurem rõõm: näha, kuidas alguses natuke ebakindlalt uksest sisse astunud lapsevanem tuleb mõne aja pärast tagasi juba sõbraga, pakub ise mõne tegevuse idee või julgustab uut tulijat,“ ütleb ta.

„Öeldakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Mulle tundub, et meie oleme Türi Perepesas nende aastatega ühe sellise väikese küla päriselt üles ehitanud. Ja kui sellest külast läheb koju natuke kindlam, toetatum ja vähem üksi tundev lapsevanem, siis läheb temaga koju ka midagi head tema lapse jaoks.“

Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma