Ida-Virumaa, kogukonnateatri projekt „Mis meelel, see keelel“

Mis keelel, see meelel. Ja laval!

Tänavu 10. aprillil Kukruse mõisas esietendunud eestikeelne lavastus „Mis keelel, see meelel“ polnud lihtsalt etendus. Lavale astunud mitte-eestlastest näitlejatele oli see ka paar kuud kestnud eesti keele õppe tuleproov ja kinnitus, et lisaks keeleoskusele on saadud ka hulk uusi sõpru.

„Mis keelel, see meelel“ on Integratsiooni Sihtasutuse ja teatri Epiloog koostöös ellu viidud kogukonnateatri projekt, mis toimus tänavu 15. veebruarist kuni 15. aprillini. Selle aja jooksul koguti kokku Ida-Virumaal elava paarikümne mitte-eestikeelse inimese isiklikud lood ja mälestused, põimiti need lavastuslikuks tervikuks ja toodi kahel korral publiku ette. Seega polnud osalejad lihtsalt valmis teksti esitajad, vaid aktiivsed loojad kogu protsessi vältel. Nad panustasid oma lugude, ideede ja kohaloluga ning said kogeda, et nende panus on väärtuslik osa ühisest loomingust. Kuid projekt ei lõppenud viimase etendusega – kogukonnateatri seltskond on jätkanud omavahelisi kohtumisi ja ühiseid tegevusi.

Küsimustele vastab Integratsiooni Sihtasutuse kogukonnateatri projektijuht Signe Viilop.

Mis oli kogukonnateatri „Mis keelel, see meelel“ ellukutsumise ajend?

See sündis soovist luua midagi enamat kui tavapärane keeleõpe. Keele õppimine ei ole ainult sõnavara, grammatika ja reeglite omandamine. Keeleoskus areneb ja elab inimestevahelises suhtluses. Kogukonnateatri vorm tundus selleks väga sobiv, sest protsessi käigus sünnib lavastus, mis kasvab välja inimeste endi lugudest ja kohtumistest.

Kirjeldage palun, mida selle kahe kuu jooksul tegite?

Juba projekti alguses rääkisime osalejatele, et tegemist on kogukonnateatri protsessiga, st loome koos lavastuse, mille esietendus toimub 10. aprillil. Samas kujunes kogu teekond samm-sammult ja tasapisi. Kõigepealt oli oluline üksteisega tuttavaks saada, luua usaldus ja leida ühine keel. Nii kõnes kui ruumis. Seejärel hakkasid kohtumised täituma erinevate teatriliste tegevuste, vestluste ja lugude jagamisega.

Lavastaja Elar Vahter tegi osalejatega impro- ja liikumisharjutusi, mängiti mänge, katsetati tekstide kirjutamist ja esitamist ning jutustati lugusid erinevatel teemadel. Nendes tegevustes oli palju mängulisust, rõõmu ning piisavalt ka nalja ja naeru. Ilmselt just see aitas luua turvalise õhkkonna, kus inimesed aina julgemalt oma isiklikke lugusid jagasid ja seda eesti keeles, nii nagu nende keeleoskus võimaldas. Väga oluline oli see, et keskmes ei olnud täiuslik keelekasutus, vaid just julgus ennast väljendada.

Eneseväljendamise julguse kasvatamisel oli oluline roll ka mängulistel keele ja esinemise katsetustel. Lavastaja  oli kogunud kokku eesti keele kõige ilusamaid ja ka keerulisemaid lauseid ning jagas need osalejatele esitamiseks. Mõne aja pärast sai igaüks neid ette kanda. Palju naeru ja rõõmu pakkus meie pesamuna, Portugalist pärit Alice, kes esitas väga püüdlikult lauset: „Kas Sa tahad Vanapagana ja ta vaga, aga agara asjaajajaga vabarnarabas pragada“. Alice’i julge etteaste oli omamoodi murdepunkt. Tasapisi süvenes kõigis teadmine, et siin võibki eksida, julgelt proovida, otsida sõnu, hääldada valesti. Iseenda üle naermine oli ühel hetkel vabastav. Just sellises õhkkonnas sünnib enesekindlus keelt kasutada. Alice naeris oma soorituse üle ning sellest kujunes üks neist erilistest hetkedest, kus keel, kogukond, teater ja inimestevaheline side põimusid kõige ehedamal moel.

Mis lugusid osalejad rääkisid?

Näiteks oma nime lugusid, perekonna legende ja erinevaid eluhetki, mis olid neile olulised. Nende lugude kaudu õpiti tundma nii iseennast kui ka üksteist ning justkui möödaminnes paranes ka kõnekeel.Tatjana A-l oli lugu oma abiellumisest ja uue perekonnanime saamisest. Väga julgelt rääkis ta sellest, et tahtis muusikakooli minna, ent karu oli kõrva peale astunud. Nii ta laulabki vannitoas üksi ja uhkelt. Lavastaja julgustusel laulis ta etenduses teiste toetusel fragmenti Smilersi laulust „Seilan 7 merd“. Anna R jagas oma abikaasaga tutvumise lugu, jutustas talle olulisest esemest, vanaisa käevõrust, mis on tehtud 1957. aastal Jaapanis, ning situatsioonikomöödiasse kalduvat lugu telefonikõnest kohaliku tuntud poliitikuga. 

Ühel hetkel jõudis kätte tore ja samas ka pisut veider hetk, kui osalejatele sai selgemaks, et nende lugudest ei sünni ainult tekstiraamat, vaid ees ootab ka reaalne lavale minek.

Millist tagasisidet olete osalejatelt saanud?

Osalejad on toonud välja, et kõige väärtuslikum oli võimalus kohtuda teiste inimestega, kogeda toetavat õhkkonda ning olla osa millestki tundmatust ja erilisest. Paljud ütlesid, et nad said rohkem julgust eesti keeles rääkida ning mõistsid, et eksimine on loomulik osa õppimisest. Ei pea kartma, kui mõni sõna ei tule kohe meelde või kui kõik ei õnnestu esimesel korral. Oluline on julgus proovida ja edasi minna.

Samuti kandis osalejate tagasisides tugevalt mõte kuuluvustundest, et minu lugu on siin oluline. See ongi kogukonnateatri üks suurimaid väärtusi: inimesed ei ole laval rollitäitjad, vaid nad loovad algusest lõpuni ühiselt midagi enamat. Nad avastavad enda kohta midagi uut, ületavad iseenda piire ning tunnevad uhkust selle üle, millega nad hakkama said.

Mis Teile selle ettevõtmise puhul kõige rohkem rõõmu tegi?

Kõige rohkem rõõmu tegi inimeste avanemine ja muutumine protsessi jooksul. Oli väga liigutav näha, kuidas alguses tagasihoidlikud inimesed muutusid järjest julgemaks, hakkasid rohkem rääkima, üksteist usaldama ja  sidet looma. Lavastajaga saadi üsna pea sõbraks ja see oli protsess omaette, mida kõrvalt jälgida oli puhas nauding. Märgati vastastikku rõõmsaid hetki ja mõisteti, kui õhus on pinget.

Ilus oli jälgida, kuidas erineva tausta ja emakeelega inimesed leidsid ühise keele. Mitte ainult eesti keele mõttes, vaid inimlikus, isiklikus mõttes. See kinnitas, et kogukond sünnib siis, kui inimesed saavad kokku, kuulavad üksteist, toetavad ja julgevad jagada oma lugusid.

Kahe kuu jooksul ei sündinud ainult lavastus. Tekkisid uued tutvused, huvi, usaldus ja soov koos edasi tegutseda, kasvas kogukonnatunne. Kui inimesed tahavad ka pärast projekti üksteisega kohtuda, ühiselt teatris käia ja kogukonda panustada, siis on tekkinud midagi palju väärtuslikumat kui üks õnnestunud etendus.

Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma