Hiiumaa, Hiiumaa rahvariidekool

Hiiumaa rahvariidekool hoiab elus saare pärandkultuuri

Kas teie teate, mida tähendab kurrutamine või mis on küütkuub? Hiiumaal on igatahes paras ports naisi, kes teavad – ja vähe sellest, oskavad neid imeasju ka oma kätega teha. Nad on Hiiumaa rahvariidekooli esimese lennu usinad õppurid.

Rahvariidekooli esimene, 16-liikmeline kursus alustas Kärdlas Hiiumaa Muuseumi juures kooskäimist 2025. aasta septembris. Kord kuus kahel päeval – jõulukuu ja suvi muidugi välja arvatud – õpitakse kahe aasta jooksul Hiiumaa eri piirkondade rahvarõivaste valmistamist, kandmist ja saare rahvarõivapärandiga seotud teadmisi. Kuid nagu tavakoolis, tuleb ka rahvariidekoolis teha kõige suurem töö iseseisvalt kodus, sest kaks loengute ja töötubade päeva kuus on vaid piisake meres rahvarõivatarkuste ja käsitööoskuste omandamisel.

Isetehtud rahvarõivad – see on uhke tunne!

Muu hulgas saavad osalejad selgeks loo alguses mainitud kurrutamise ja teevad valmis küütkuue. Esimene neist on traditsiooniline käsitöötehnika, mille abil tehakse riidele väikseid tihedaid volte ehk kurde. Teine on aga Hiiumaa ja Saaremaa naiste tavapärane pikitriibuline seelik, mille külge on käsitsi õmmeldud linane või puuvillane ülaosa – „küüt“ tähendabki triipu või triibulist kangast.

Kuid lähme terminite juurest tagasi rahvariidekooli. Kaks aastat kestva kursuse lõpuks on osalejad oma kätega valmistanud kas endale või hoopis oma mehele, emale või tütrele rahvariidekomplekti, kuhu kuuluvad esmased põhiesemed. Kuid mille alusel kursuslased otsustasid, millise Hiiumaa piirkonna rahvarõivaid valmistama hakata? Kas valikul oli suurim kaal tegija päritolul, elukohal või hoopis ühe või teise piirkonna rõivaste kaunidusel?

Sihtasutuse Hiiumaa Muuseumid pedagoog Jaanika Kuusk usub, et kõik kolm põhjust on esindatud, kuid kõige enam mõjutavad otsust juured. „Ja ei saa ära unustada ka südame häält, mis sageli õige otsuseni juhib,“ toonitab Jaanika, kes rahvariidekoolis osalejatele rahvarõivaste ajalugu ja nende tegemist tutvustab. Muidugi koos kolleegidega muuseumist ja aeg-ajalt ka spetsialiste mujalt Kärdlasse tuues. Ühtlasi mainib Jaanika, et kuna tegemist on esimese lennuga, õpivad nemad, koolitajad, igal korral samavõrra kui koolitusel käijad.

Esimene vasikas ei läinud aia taha

Nüüd, kui esimene õppeaasta õnnelikult seljataga, ütleb Jaanika, et tagasiside on olnud positiivne. „Osalejate näod on rõõmsad ja meeleolud head. Oleme püüdnud rahvariidekoolis käijatele muuta meie juures veedetud päevad võimalikult sisukaks ja nauditavaks. Tagada, et oleksid mugavad tingimused, hea valgus, piisavalt lauapinda, töövahendid ja -juhendid, et tuba oleks soe, kõht täis ja kohv ei lõppeks. Väga suureks abiks on see, et Hiiumaa Muuseumi kogudes on üsna rikkalik rahvariiete osakaal. See omakorda toetab kogu protsessi, sest eeskujusid on lähedalt võtta,“ mainib Jaanika.

Praeguse, esimese lennu puhul teeb talle head meelt see, et kõik planeeritu on õnnestunud. „Väga rõõmustan selle üle, et mul on meeskonnas niivõrd tublid ja toredad kaasjuhendajad. Ja eriti õnnelik olen selle üle, et sain tänu rahvariidekoolile tuttavaks nii paljude toredate ja armsate inimestega. See energia ja vägi, mis koolituspäevadel kokku saades tekib, on sütitav ja inspireeriv. Koos tuntakse rõõmu üksteise saavutuste üle, laetakse üksteise akusid ja hoitakse üleval motivatsiooni,” vahendab Jaanika rahvariidekoolis toimuvat. Etteruttavalt võib öelda sedagi, et tuleval sügisel plaanitakse välja kuulutada uus vastuvõtt, andmaks järgmistele pärandi- ja käsitööhuvilistele võimalus süveneda rahvarõivaste kaunisse maailma.

Pilleriin Poolgas kinnitab, et rahvarõivaste valmistamine ei ole olnud ainult käsitööõpe, vaid ka eneseväljenduse, kuuluvustunde ja koostöö arendamise võimalus. Oluline on ka pärandkultuuri säilitamine ja edasiandmine noorematele põlvkondadele.

„Rahvariidekool on näidanud, et täiskasvanuharidus võib olla tihedalt seotud kogukonna identiteedi, vaimse heaolu ja kultuurilise järjepidevusega. See on inspireerinud inimesi õppima mitte ainult praktilise kasu eesmärgil, vaid ka soovist hoida elus oma juuri ja kohalikke traditsioone,“ kinnitab Pilleriin.

Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma