Harjumaa, Piibe Padari
Piibe Padari: hindan võimalust hoida elus meie kultuuripärandit!
Kui Jüri kihelkonna rahvatantsijad tantsupõrandale astuvad, on neil jalas midagi, mis veel mõni aasta tagasi oli unustuse hõlma vajunud. Need on roositud kiilsukad – keerukad kudumid, mille valmistamise oskus on püsinud tänu Piibe Padari koolitustele. „Minu jaoks tähendab koolitajaks olemine võimalust hoida elus vanu, sageli unustusse vajunud käsitööoskusi ning innustada inimesi meie kultuuripärandit väärtustama,“ ütleb Piibe.
Piibe suur kirg on rahvuslik käsitöö ja rahvarõivaste valmistamine. Talle meeldib uurida vanu esemeid, nende valmistamise lugusid ning seda, miks ja kuidas neid kunagi tehti. Teadmised on kogunenud arhiivimaterjalidest, muuseumikogudest ja praktilise töö käigus. Koolitajaks sai ta enda sõnul pooleldi juhuslikult, kuid tagantjärele vaadates oli see väga loomulik areng.
Rae valla raamatukogu direktor Ülle Siska meenutab, et Piibe tuli 2024. aasta sügisel raamatukokku ettepanekuga hakata seal käsitööringi tegema ja õpetada Jüri roositud kiilsuka kudumist. Käsitööring läkski käima, nii et esimesel hooajal kogunes üks rühm, järgmisel juba kaks – üks Jüris ja teine Lagedi raamatukogus. Nüüdseks on huvi veelgi kasvanud ning osa osalejaid on kudunud mitu paari sukki, mitte ainult endale, vaid ka teistele.
„Kuna Jüri sukkade kudumine on töömahukas ja algajale paras väljakutse ning valmis sukad on paljude rahvatantsurühmade jaoks liiga kulukad osta, pean oluliseks õpetada inimesi neid ise valmistama. Aitame üheskoos kaasa, et väärtuslik käsitöötraditsioon püsiks elavana ka tulevaste põlvkondade jaoks,“ rõhutab Piibe.
Katri Roosimägi, kes esitas Piibe aasta koolitaja konkursile, teab, et Piibe ei anna oma koolitustel edasi üksnes tehnilisi kudumisvõtteid, vaid loob toetava ja innustava õpikeskkonna. „Ta mõistab täiskasvanud õppija eripärasid ja hirme ning oskab keerulised töövõtted teha arusaadavaks ja jõukohaseks,“ kinnitab Katri. Tema hinnangul arendavad õppijad Piibe juhendamisel lisaks käsitööoskustele ka püsivust, loovust, eneseusku ja eneseteostust ning kujundavad üksteist toetava õpikogukonna.
Piibe ise peab õppimise juures oluliseks õhkkonda, kus igaüks julgeb küsida, katsetada ja liikuda edasi omas tempos. Tema eesmärk ei ole õpetada ainult ühe eseme valmistamist, vaid anda inimestele oskused ja enesekindlus, et nad saaksid ka edaspidi iseseisvalt uusi teadmisi ja oskusi omandada. „Minu suurim rõõm on näha, kuidas kursustel osalejad nakatuvad rahvusliku käsitöö pisikuga ning tunnevad siirast uhkust oma valminud tööde üle,“ sõnab Piibe.
Koolitustest on välja kasvanud aga midagi enamat kui üksikud oskused. 2025. aasta novembris kanti Jüri kihelkonna roositud kiilsuka kudumise traditsioon Piibe Padari ja Mari Jaansoni eestvedamisel Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Ning sügisest 2026 alustavad sukkade kudumist juba järgmised Rae valla rahvatantsurühmad.
Küsimustele vastab Piibe Padari.
Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Iga õppija tuleb kursusele oma kogemuste, küsimuste ja eesmärkidega. See tähendab, et ka minul tekib pidevalt vajadus uurida uusi nüansse, täiendada oma teadmisi ja otsida vastuseid. Just see muudabki koolitamise põnevaks – õpin koos oma õppijatega iga kord midagi uut.
Käsitöö on ajamahukas ja lõputult avastamisväärne valdkond, alati leidub uusi tehnikaid, ajaloolisi allikaid või põnevaid detaile, mida uurida. Oma õpilaste kaudu saan kogeda arengut ja saavutusrõõmu ning tunnen, et olen saanud anda väikese, kuid olulise panuse kõigi nende suurepäraste esemete valmimisele.
Millised on need hetked koolitajana, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Iga kord, kui lähen tundi andma, teen seda rõõmsa meele ja elevusega. Koolitused on minu jaoks kvaliteetaeg toredate inimestega, kus õppimine toimub mõlemas suunas ning inspiratsioon sünnib ühisest tegutsemisest.
Rõõm on näha, kuidas kursuslastest saavad mõttekaaslased – nad jagavad üksteisele teadmisi, töövõtteid ja uusi avastusi ning toetavad üksteist ka pärast koolituse lõppu. Sageli kasvab ühest kursusest välja väike kogukond, mida ühendavad ühised huvid, austus pärandi vastu ja soov käsitöötraditsioone edasi kanda. Sellistel hetkedel mõistan, kui tähendusrikas see töö minu jaoks on.
Millised on kolm oskust, milleta täiskasvanu tulevikus hakkama ei saa?
Kriitiline mõtlemine. Elame kiiresti muutuvas maailmas, kus infot tuleb kõikjalt ning selle usaldusväärsuse hindamine muutub üha olulisemaks. Ka rahvusliku pärandi uurimisel on tähtis osata eristada autentseid allikaid ebatäpsest või tehisintellekti abil loodud sisust.
Digipädevus. Digioskused on tänapäeval hädavajalikud nii tööelus kui ka igapäevaste toimingute tegemisel. Digipädevus ei tähenda mitte üksnes tehnoloogia kasutamise oskust, vaid ka oskust teha seda teadlikult, turvaliselt ja eesmärgipäraselt.
Empaatiavõime. Tehnoloogia võib areneda väga kiiresti, kuid inimlikkus jääb alati oluliseks. Oskus kuulata, mõista ja märgata teisi loob usaldust ning aitab teha koostööd. Usun, et just empaatia on üks neist omadustest, mis ei kaota kunagi oma väärtust.
Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma
