Tartu Kutsehariduskeskuse vastremonditud hoone oli selleteemalise foorumi korraldamiseks üks sobivamaid kohti, sest asjatundjate ringis peetakse just seda asutust virtuaalses keskkonnas hariduse andmise üheks heaks eeskujuks Eestis. Foorumi avas Tartu Kutsehariduskeskuse direktori asetäitja Liivi Raudsepp.

Esimese esinejana astus üle IT-visionäär ja IT Kolledzi õppejõud Linnar Viik, kes häälestas foorumist osavõtjad kohe alguses teistmoodi mõtlemise lainele. Viik selgitas, et tööstusühiskonnast infoühiskonda liikudes peab samadele nähtustele ja protsessidele hakkama vaatama teistmoodi ning ühiskond peab hakkama asju teisiti mõistma.

Kui tööstusühiskonnas on näiteks inimesed mõistetavad kulu või tootmisvahendina, siis infoühiskonnas on inimesed tulu allikaks. Tööstusühiskonnas on informatsioon kontrolli vahend, infoühiskonnas aga suhtlusvahend ja teadmiste allikas. Info liigub infoühiskonnas mitte enam hierarhiliselt, vaid läbi võrgustike ning teadmised pole enam üks vahendeist, vaid eesmärk. See kõik aga tähendab, et ka meie peame hakkama muutma oma arusaamu, meetodeid ning eesmärke, sest nii õppimine kui õpetamine on väga tihedalt seotud informatsiooni ja selle liikumisega ühelt inimeselt teisele, mis aga ongi infoühiskonda liikudes suure muutuse läbinud.

Viik toonitas, et olemuslikult on teadmised vabavara ning ühiskonna arengu huvides peavad teadmised olema vabalt juurdepääsetavad. Samuti peab tema sõnul olema avalikust eelarvest finantseeritud teadmiste loome tulem vabavara, mis on aga praeguse süsteemiga võrreldes suur muutus ning harjumuste ja arusaamade muutmine on kõigi jaoks kindlasti suur väljakutse.

Teise esinejana tutvustas Pille Pruulmann-Vengerfeldt Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni Instituudist uurimust Eesti internetikasutajate kohta. Ettekanne vaatles põhjalikumalt nii internetis kättesaadava info sisu kui seda, millised kasutajad, kuidas, kunas ja millistel põhjustel seda kasutavad. Pruulmann-Vengerfeldti ettekanne oli oluline ka selleks, et mõista, milliseid elanikkonna gruppe on võimalik juba praegu efektiivselt virtuaalsetes keskkonnas toimuvatesse täiskasvanuhariduse programmidesse kaasata ning millistele gruppide internetti toomisega tuleks tegelema asuda.

Ettekanne tekitas ka saalis diskussiooni erinevatest lähtekohtadest. Küsimusi tekitas see, kas suurest internetikasutusest raporteerimine on üleüldse hea uudis või viitab pigem sellele, et näiteks lapsed ja noored on suuresti internetisõltlased ning neid tuleks meditsiiniliselt aidata. Samuti oli foorumil osalejatel Pruulmann-Vengerfeldtile palju täpsustavaid küsimusi internetikasutuse uuringu sisu ja tausta kohta, küsijad palusid lahti seletada mõisteid ning tõlgendada tulemusi.

Järgmise esinejana jätkas Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi infoühiskonna talituse juhtivspetsialist Monika Saarmann oma ettekandes “Infoühiskond elu- ja õppekeskonnana – kus oleme ja kuhu plaanime minna” eelmise esineja teemat. Ta tõdes, et Eesti on jõudnud oma arengus nii kaugele, et nii võimalused, vahendid kui inimesed on virtuaalsetes keskkondades hariduse andmiseks olemas ning nüüd tuleb neid hakata hoogsalt kasutama. Ka Saarmanni ettekanne tekitas saalis istujate vahel diskussiooni ning palju arutleti selle üle, milline ikkagi on e-Eesti hetkeseis ja tulevik ning millised on eesmärgid.

Päeva teine pool oli pühendatud praktikutele ning praktilistele näidetele tehnoloogiast ning täiskasvanuharidusest.

Tapa abivallavanem Teet Koitjärv arutles selle üle, kas tehnika lahendab kõik meie ees seisvad probleemid ning tegi seda üle maa leviva internetiteenuse näitel. Eesti on jõudnud tänaseks olukorda, kus terve riik on juhtmeta interneti-ühendusega kaetud ning neid võrke pole mitte üks, vaid mitmeid (kolm mobiil-sidevõrku, Kõu, Külatee jne). Koitjärv vaatas veidi ka tehnika arengusse tulevikus ning leidis, et üha tihedamine leiame end enne arvutiga aetud asju ajamas hoopis mobiiltelefoni kaudu ning trend, et mobiiltelefon hakkab paljudes asjades asen-dama arvutit, on aina süvenev. Ning loomulikult ei lahenda tehnika kõiki problee-me, toonitas Koitjärv, vaid pelgalt tekitab selleks võimalused.

Viimaste esinejatena jagasid oma praktilisi kogemusi kaks SA Tiigrihüppe koolitajat:  Pärnumaa Kutsehariduskeskuse haridustehnoloog Varje Tipp ning Türi Gümnaasiumi õpetaja Laine Aluoja. Varje Tipp rääkis positiivsetest näidetest ning Laine Aluoja tõi vastukaaluks esile mõningaid virtuaalses keskkonnas antava täiskasvanuhariduse puudusi.

Varje Tipp pidas kõige olulisemaks seda, et informatsioonist ei ole kasu, kui me seda ei leia üless kui me ei mõista seda informatsiooni, kui me ei tea, kus ja kuidas seda infot kasutada. Koolitaja ülesanne on tänases virtuaalmaailmas suuna-ta õppijaid virtuaalsetesse võrgustikesse / õpikogukondadesse, kus toimub elu-kestev õpe. Võrgustiku mälu on suurem kui ainult minu mälu.

Järgmistes sarnastes üritustes võiks keskenduda küsimustele konkreetsemalt ja praktilisemate näidete varal. Kindlasti on võimalik koolitajatega vesteldes välja sõeluda mõned väga konkreetsed probleemid, mida saaks koolitajatega koos lahendada. Samuti vääriks käsitlemist temaatika, kuidas leida efektiivselt inimesi, kes koolitust vajaksid ning kuidas pakkuda neile väga täpselt just sellist koolitust, mis neid kõige rohkem huvitaks ja ka kõige rohkem kasu tooks. Samuti võiks tulevastele üritustele kaasata õppijaid, kes oma arvamusi ja kogemusi edastaks ning planeerida seminaridele edulugude osa.