Ida-Virumaa aasta õppija Vladimir Žavoronkov (40) on mees kelle kohta võib öelda, et õppimine on kogu elu olnud tema jaoks sama loomulik kui hingamine. Olles omandanud peaaegu paralleelselt kaks kõrgharidust, juriidilise Moskvas ja pedagoogilise Narvas, asus Vladimir tööle Narva politseiprefektuuri, kus isiku- ja varavastaste kuritegude menetlejana tuli samuti pidevalt end täiendada. Loogilise jätkuna sai ette võetud magistriõpingud Akadeemias Nord, järgnes töö maksu- ja tolliametis. Siis tuli tööalases elus kannapööre. 15 aastat õiguskaitseorganites töötanud mees hakkas Narva Kesklinna Gümnaasiumis ajalugu ja ühiskonnateadusi õpetama ning ise Tartu Ülikooli Narva Kolledži magistriõppes humanitaarainete õpetamist mitmekeelses koolis tudeerima. Vladimiriga seoses ei saa mainimata jätta, ka tema elukestvat hobi, malet. Rahvusvahelise meistri norm täitus 2004. aastal. Ükskõik, kus Vladimir ka ei töötaks, kõikjal on ta püüdnud kaaslasi õppimise pisikuga nakatada ja teeb seda ka noori õpetades.

Miks Te õpite?
Tahan kätt elu pulsil hoida ja iseseisvalt maailma asjades orienteeruda. Tahan olla võimeline kaitsma oma seisukohti ja kasvatada inimesi, kellega on võimalik kõigest rääkida. Õpetajaks läksin just seetõttu, et mõistsin, lapsi tuleb algusest peale õigesti kasvatada, panna neid nägema asjade mitut külge ja mitut võimalust. Olen aidanud Narvas rajada viis maleklubi, soov on luua oma malekool. Püüan edendada ka Narva spordielu. Kõik need tegevusvaldkonnad vajavad pidevalt uusi teadmisi ja enesetäiendamist.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Õppimine on andnud julguse uusi ettevõtmisi algatada. 2017. aastal plaanin lõpetada magistrantuuri Narva Kolledžis. Kavatsen läbida maletreenerite kursused, rajada oma maleklubi ja ehk mõni maailmameistergi kasvatada! Pikemas perspektiivis tahaksin tegeleda vene filoloogiaga ning võimalusel astuda Sankt Peterburgi või Tartu Ülikooli doktorantuuri. Ümberringi on nii palju huvitavat, millest tahaks rohkem teada.