Viibeke Turba: koolitaja peab oskama tuua elulisi näiteid

Üle kümne aasta täiskasvanuid koolitanud Viibeke Turba usub, et täiskasvanud õppijat ei saa meelitada õppima vaid teooria põhjal – koolitades tuleb tuua palju elulisi näiteid nii tööst kui ka igapäevaelust ning siduda need õpetatava teemaga. Vahel aga juhtub, et elust enesest toodud juhtumid on nii värvikad, et õpilased küsivad, kas koolitaja mõtleb öösiti neid näiteid välja. Ei, need on ikka elust enesest, sest suhtlemine, meeskonnatöö, klienditeenindus ja mitmed muudki Viibeke koolitusvaldkonnad on ju värvikate juhtumiste poolest rikkad.
Silmaringi avardamiseks käib Viibeke praktikuna ettevõtetes stažeerimas nii Eestis kui ka välismaal. Ühtlasi on ta Võrumaa Kutsehariduskeskuse teenindusvaldkonna ja üldharidusosakonna juhtivõpetaja ja kutseõpetaja. Viibeke peab oluliseks, et saab koolitajana olla oma nägu, loov ja mänguline. Tänulikkust tunneb ta aga selle üle, et just koolitatavad on tema kandidatuuri esitanud kõikidele varasematele tunnustuskonkurssidele. „Mis saaks veel vahvam olla!“ rõõmustab ta.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?
Koolitajaks saamine oli mõnes mõttes juhuste kokkulangemine. Töötasin hotellis ja kui kutsekoolist saadeti praktikante, siis hakkasin just mina nendega tegelema. Järgmiseks paluti mul teha väikseid koolitusi kogu grupile. Tundsin, et see amet sobib mulle ja tänu õppijate positiivsele tagasisidele hakkasid ka koolitusfirmad mind kutsuma. Teadsin täpselt, mis on need teemad ja valdkonnad, mis mulle südamelähedased ja millele oskan ka elust enesest näiteid tuua. Kindlasti on minu eelnev praktiline tööelu ja kogemused koolitamisel kasuks. Kuiva teooriat täiskasvanud õppija ei taha. 

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Selleks, et olla hea koolitaja, pean pidevalt end arendama. Pole vahet, kas olen Võrumaa Kutsehariduskeskuse õpilaste või täiskasvanud õppijate ees – ma õpin alati igast tunnist, igast loengust, igalt koolituselt. Vahel kuulen midagi, mida ma ise ei teadnudki, vahel tekib diskussioonis mõni teema, mille kohta tahaks rohkem teada saada. See ongi põhjus, miks ma püüan olla pidevalt uute arengusuundadega kursis – ma janunen uute teadmiste järele. Samuti märkan ümbritsevas elus paljutki ja kasutan seda heas mõttes oma koolituste näitlikustamiseks ära. Vahel õpilased küsivad, kas ma mõtlen öösiti ise neid lugusid välja? Vastan, et ei, ma olen uudishimulik ja käin ringi lahtiste silmadega! 
Kuidas veel arenen? Kui lähen koolitama valdkonda, kus ma ise pole töötanud või mille töö spetsiifikat täpselt ei tea, siis viin end selle eriala tööga kurssi. Selleks on palju võimalusi: vestlen selle eriala inimeste ja klientidega, loen sotsiaalmeedia postitusi ja postitan ka ise palvega saata mulle privaatselt näiteid mõnest konkreetsest valdkonnast. Alati tuleb nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid, mis aitavad mul koolitatavate ootustest ja probleemidest paremini aru saada. 

Millised on koolitajana need hetked, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Kui koolitus lõpeb ja käes on hilisõhtu, ent õppijatel on teema vastu jätkuvalt huvi ning nad ei kipu lahkuma – mis saab veel rohkem koolitaja südant rõõmustada. Kui koju jõuan ja e-postkasti on potsatanud tänusõnad või luuletus möödunud toreda koolituse kohta. Kui koolitatavad soovivad jätkukoolitust. Kui on olnud meeletult pikk ja töine päev, ent koolituse lõppedes näen inimeste silmis tänu ja rõõmu – kuidas sa saad mitte õnnelik olla!