Töö puuetega inimestega motiveeris õpinguid lõpetama

Põlvamaa aasta õppija Valev Mägi (33) on ühe käega. Täisealiseks saades oli ta kindel, et puuetega inimestega ta kunagi tegelema ei hakka. 15 aastat hiljem on aga just töö Maarja külas motiveerinud teda lõpetama mitmeid õpinguid, mis varem on katkenud.
Esimene katse kõrgharidust omandada jäi Valevil pooleli. Õpingud Mainori kõrgkoolis katkesid majanduslikel põhjustel ja tuli leida töö. Valev tahtis minna välismaale vabatahtlikuks. Kuna võõrkeeltest oskas ta mõningal määral vaid saksa keelt, siis leidiski ta end ühel hetkel kandideerimast Saksamaale, tööle autistidega. Töö ta sai, kuid esialgu teised töötajad teda omaks ei võtnud. „Tuli mingi umbkeelne idaeurooplane ja veel ühe käega,“ kirjeldab Valev jahedat vastuvõttu. „Olin tihti vaid dekoratsioon peremajas,“ meenutab ta oma esimesi tööpäevi. Kuid ta ei jätnud jonni. „Kui kolleegid nägid, et suudan ka ühe käega toimetada, siis olid nad väga rahul,“ kirjeldab Valev. Temas nähti lausa niipalju potentsiaali, et soovitati minna õppima eripedagoogikat. Saksamaal kohtas ta ka vabatahtlikku, kellelt kuulis esmakordselt Maarja külast. See oli inspireeriv jutuajamine.
Eestisse naastes asuski Valev õppima Tallinna Ülikoolis eripedagoogikat. Kuid jälle tulid vahele igapäevaelu kohustused ning terviseprobleemid, mis sundisid kooli pooleli jätma. Valev läks poole kohaga tööle elektroonikatehasesse. Kui koroonapandeemia hakkas tehases töökoormust vähendama, kaotas ka tehasesse tööle sõitmine mõtte. Valev pidi mõtlema, kuidas edasi? Ta istus järve ääres ja arutles, mida tegelikult soovib teha, kui talle meenus Saksamaal kuuldud jutt Maarja külast. Ta helistas esimesel Maarja küla numbril, mille leidis, ja oli seal kahe nädala pärast tööl. Kuid töö nõudis haridust ja oli jälle vaja minna õppima. Valev tunnistab, et tal on keskendumisraskused ja probleeme kirjalike tööde vormistamisega. Seekord oli aga Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamiseks motivatsioon suur. Kolleegi abiga kirjutas tihti kella kolmeni öösel lõputöid ja kool sai lõpetatud. Kuna Maarja külas töötamiseks pidi ta kolima Moostesse ja ühiskondliku transpordi kasutamise võimalused olid kasinad, siis viis ta lõpule varem katkenud õpingud autokoolis ja sai juhiloa. „Kui õppimisel on raskusi, siis tuleb leida abilised, kes aitavad,” soovitab Valev. Temal on juba plaan minna ka edasi õppima.

Mida on õppimine teile andnud?
Kui kunagi küsiti, mis on minu hobi, siis ütlesin, et õppimine ongi minu hobi. Kuid ma ei ole traditsiooniline õppija. Olen vähemalt kolm kooli pooleli jätnud. Samas olen igast koolist midagi saanud ja hakanud seda ka reaalselt kasutama. Õppimisprotsess toimub kogu aeg. Me kohtume inimestega ja saame neilt õppida. Õppida saab ka seda, mida ei peaks tegema. Alati ei ole nii, et inimene teeb kõik hästi, vahel saab hoopis vaadata, kuidas ise ei teeks.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Muutused olid minu jaos natuke rasked. Kartsin oma tervise pärast. Olin mõned aastad tagasi haigestunud ja tegin alles esimesi samme uuesti liikumisel, ei olnud kindel oma võimetes. Olen sellest siiski välja tulnud.

Autor: Tanel Raig