Uno Kuller: igavust ei ole koolitajal võimalik tunda

Aastakümnete pikkuse õpetajakogemusega Uno Kuller on Pärnumaa Kutsehariduskeskuse elektriala kutseõpetaja ja täiskasvanute koolitaja. Enne kutsehariduskeskusesse tööle asumist õpetas Uno 12 aastat Pärnu Saksa Tehnoloogiakoolis elektrialal. Ta oli sisetööde elektrikute juhtõpetaja, andis erialatunde ja oli alati valmis ka täienduskoolitusi tegema. Endine kolleeg Pärnu Saksa Tehnoloogiakoolist ütleb, et isegi nüüd tulevad Uno endised õpilased kooli ja küsivad, kas ta veel tehnoloogiakoolis õpetab. See annab selgelt märku, et Uno on hinnatud õpetaja.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?
Sain koolitajaks järk-järgult õppimise ja töötamise käigus. Oma vanemaid matkides on õpetamine inimesele loomuomane tegevus, koolitajatöö eeldab lisaks valdkonnaalaseid põhjalikke teadmisi, oskusi ja praktilist kogemust. Poisieas oli mul koos sõpradega huvi raadiotehnika ja elektroonika vastu, hiljem otsustasin valida erialaks elektritöö ning õppisin seda ala Tallinna Polütehnikumis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. Edaspidi töödejuhataja ning projektijuhina töötades oli minu ülesanne ka töötajate juhendamine ja koolitamine. Aeg-ajalt käisin ka koolitusfirmade kutsel loengutega esinemas. Pensioniikka jõudes tundus koolitajatöö loogilise jätkuna eelnenud töisele tegevusele. Seetõttu järgnes pedagoogikaalane täiendkoolitus Tallinna Ülikoolis. Ise pean end elektriala õpetajaks, aga kui väärin koolitajaks nimetamist, on see tunnustus ja suuresti minu koolitusvaldkonna toredate kaastöötajate teene. Mulle tähendab koolitajaks olemine toredat võimalust kuuluda koolitajate perre. See on meeldiv perspektiiv edasiseks tööks ja enesearendamiseks.

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Igavust ei ole võimalik tunda, tuleb olla jooksvalt vormis nii erialaselt kui ka ühiskondlikult.  Auditooriumi ees ei saa olla tuimalt ettekandesse keskendunud, inimesed tulevad kohale koos päevateemadega, vajavad põgusat ümberlülitust ja kerget mõttepausi. Õppijate elukestev õpe tingib ka koolitaja elukestva arengu: digipädevus, uuenev õppekeskkond, valdkondlikud tehnoloogiad, normatiivdokumendid, sotsiaalne suhtlus.

Millised on koolitajana need hetked, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Neid hetki on palju. Hea hetk on see, kui vahetult enne koolituse algust olen valmis jõudnud vajaliku õppematerjali ja edastanud selle printimiseks. Põnev on alustada suhtlemist uue kursusega, osalejad toovad kaasa palju huvitavat oma igapäevavaldkonnast. Kui tunni lõppedes tekib vestlus ja aruelu, on hea tunne, et olen suutnud pakkuda ametlikust formaadist enamat. Vahvat suhtlemist on igal koolituskursusel erinevalt, aga seda on alati tore hiljem meenutada. Toredad kolleegid ja kena koolikeskkond tekitab impulsi, et tahan jälle tööle minna. Vahva!