Kõrvetavalt kuum pärastlõuna Euroopa Liidu idapiiril. Narva linnuse hoovis on püsti telklaager, üüratute padade ääres keerutavad kulpi palavusest punaste nägudega mamslid, linastes maani undrukutes, tihedad põlled ka veel ees.

Agne Narusk

Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, seisab, istub, nõjatub, pikutab rasketes villastes kuubedes ja põlvikutes mehi. Olenevalt sellest, kas nad on Rootsi või Vene väest, on kuub punane või sinine. Aasta on 1704 ja homme toimub Põhjasõja pöördelise tähtsusega lahing rootslaste ja venelaste vahel. Mehed-naised ise on pärit aastast 2010 ja sõitnud „sõdima” Ukrainast, Lätist, Soomest, Venemaalt, Eesti teisest otsast… jm.

Mis puutub siia Tanel Mazur, pika patsi ja raske nahkpõllega mees, tatrakott käes, telklaagri poole kihutamas? Kui seda narvakatelt küsida, siis vaataksid nad küsijat ilmselge hämmeldusega – Mazurit teavad kõik! Mazur on Narva linnuse ja sealse suurürituse lahutamatu osa. Ta on Narva eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja, osati seletab see, miks ta igal suvel (pea seitse-kaheksa aastat juba) Põhjasõja lahingu kuupäeval Narva kindluses ööpäev läbi ringi liigub. See kolmepäevane ajaloofestival elustab 1704. aasta 14. augusti Narva sündmused. Lahingu rekonstruktsioon on suurejooneline ja veenev – linn on ilmselgelt sõjas mis sõjas.

Teine selgitus haakub keskaegse apteegiga kindlusega Põhjaõuel, kus Mazur oma sellidega drooge segab ning ainult seal kehtiva oma raha eest need abivajajale maha müüb. „Õpetajal on suvel kolm kuud puhkust ja et igav ei hakkaks, tegin apteegi,” seletab mees ise. Riiulid täis potte, totsikuid, pudeleid; samas käib sinepitegu ja pakutakse teed vastavalt külalise hädale. „Kas teil punslieli kah on?” kostab rohupoe ukselt nii viiendat korda. „Selleni läheb veel paar sajandit aega,” seletab sell kannatlikult leti tagant, Mazuri endine õpilane.

„Tegelikult on kaks põhilist fraasi siin „ma olen esimest korda Narvas” ja „ma pole siin 15 aastat käinud”,” kirjeldab mees eestimaalaste suhteid piirilinnaga.

Kuid eksib see, kes Mazuri põliseks narvakaks peab.

Narva kleebib enda külge
„Narva kleebib, kes kord siia elama tulnud, millegipärast enam ära ei lähe,” muigab Tanel Mazur, kes üheksa aastat tagasi tuli Tartu ülikooli Narva kolledži direktrissi Katrin Raiki kutsel üht kindlat projekti vedama. Kes seda enam täpselt mäletab, aga igatahes tuli tudeng Mazur seda tegema ajutiselt. Ei läinud kaua, kui eesti gümnaasiumi direktor otsis noormehe kolledži ühikast üles ja kutsus ajalooõpetajaks. Lapsed vajasid õpetamist, Mazur oli selleks ajaks omandanud kolmveerand ülikooli ajalooõpingute mahust.

24. jaanuaril 2004 ilmus Narvas esimene number eestikeelset kohalikku nädalalehte Narva Postiljon. Kes oli ja on selle tegevtoimetaja? Õige vastus. Narva kleebib täiega.

„Eelmisel aastal olin kaks päeva Narvast ära,” seletab mees rahulolevalt. „Ainus, mis mind siit aeg-ajalt välja viib, on mujal elavad sõbrad. Ja kui mõni neist siia tuleb, on arvata, et ta jääb siia pikemaks.” Kui küsida Mazurilt,  kas ta on nüüd narvakas, vastab ta: „Ma olen eestlane.”

Eestlaste ja eestlusega on Narvas omamoodi lood. Noh, vähemalt sissesõitnute arvates. Põlised eestlastest narvakad ei vaata kaugeltki mitte alati energilisi uusnarvakaid hea pilguga, tunnistab Mazur. Võib-olla ehk fraas „heatahtlik vaikus” on siin paras olukorda iseloomustama. „Ida-Viru kohalikus lehes nimetati meiesuguseid kord siniverelisteks,” sõnab ta.

Aga kuidas suhtuvad kohalikud venelased Põhjasõja lahingusse, kus venelased saavad Rootsi Karlilt haledalt peksa? „Mis küsimus see on?” küsib Mazur vastu. Olevat tüüpiline mujalt tulnu oma. Osutab siis eemal õlleklaasi taga vene keeles midagi tuliselt seletavate noormeeste suunas, kes kannavad Rootsi sõjaväe mundrit.

„17. sajand oli Narva sajand. Just siis, Rootsi ajal, ehitati üles vana Narva, käibel oli Narva oma raha. Sel ajal taheti Narvast teha Rootsi teist pealinna, et siis iga nelja-viie aasta tagant valitsetaks riiki siit,” selgitab ajalooõpetaja Mazur, miks linnuse Läänehoovis on püsti just selle ajastu põlisrahva küla ning laagrisse on end sättinud rootslaste ja venelaste sõjaleerid. „Lahingu rekonstruktsioon on tasemel. Igal aastal sõidavad sellest osa võtma ajalooklubid ning -huvilised piiri tagant ja Eestist,” räägib Mazur. Kolmepäevane ajaloofestival pole Narva siseüritus.

Eesti kool ja eesti leht
„Saame üksteisega hästi läbi,” vastab Mazur küsimusele, et kuidas õpilastega koolis läheb. Tahvli ees tuleb seista 6.–12. klassi ajalootundides, kevadel lõpetas tema juhitud 9. klass. Kuid ajalooõpetaja enda haridusteega? „Täiesti kavas, ülikool tuleb lõpetada ja magistrikraad kätte saada. Hästi päevakorras küsimus praegu mu jaoks,” ütleb ta.

Sama aasta suvel, kui loodi Narva Postiljon, hakkas Mazur kirjutama ka Eesti Päevalehte. Kool, nii 1,5 ajalehte, kõikvõimalikud üritused Narva linnuses ja narvakad, kes täpselt teavad, kes on Mazur. Linnapea vastab telefonile kohe, opositsioonipoliitikud tere ei ütle. 

Õhtul enne 1704. aasta Põhjasõja lahingut aastal 2010 muudkui tuleb ja tuleb linnuse Põhjaõue väravast inimesi, kes esmalt otsivad üles Mazuri. Kus ta ikka on, apteegis või õuel, sel õhtul ka „põlisrahva külas” toidutoimkonnas. Suurem osa suveõhtutest möödub siin, räägivad need inimesed. Väga mõnus on. Esmaabikohver käes, saabub „sõjaväearst”, istub pika laua taha ja vohmib suppi.

Peterburi noorsand Rootsi mundris embab vennastumise märgiks samas mundris eestlast. Mazur tuleb, pihus punt seltskonnale tundmatuid ravimtaimi, apteegi tarbeks.

Apteegist ei saa siinkohal üle ega ümber. Eksivad need, kes droogide tervislikkuses kahtlevad, Mazuri lauda ehivad ravimtaimeraamatute virnad, linnuse Karl Lineé ürdiaias võib ta ühe rohelist sisaldava kasti ees seletada nii kaua, kuni sihtgrupp lõõskava päikese käes kokku vajub.

Kui kauaks Mazur Narva jääb, kes seda teab, kõige vähem ta ise. Niikaua aga kestavad Narvas vägevad ajalootunnid, kust lahkudes võid une pealt rääkida kõike Põhjasõjast, ravimtaimede ajaloost, Narva käekäigust.

Muuseum õpetab
Igal aastal, maikuust augusti lõpuni on Narva linnuse Põhjaõu kõikvõimalikest aastate ja sajandite tagust Eesti elu tutvustavatest tegemistest tulvil. See on katse taasluua ajalugu, ütleb linnuses tegutseva Narva muuseumi rahvas. „Praegu tegutsevad siin käsitöökojad, rahavahetaja ja hooajati ka turg.” Vaimusilmas näeme siin tervet varauusaegset linnakvartalit,” on kirjas linnuse Põhjaõue tegemiste tutvustuses. Seni võid sa osa võtta pütiteost, haabjaehitusest või laastukiskumisest. Võid külastada keraamika, sepistamise või viltimise õpituba. Linnuses toimuvad kirvepäevad, ajaloolaager ja -festival. Linnusesse ja muuseumisse pääseb aasta läbi. Õpilaste ning täiskasvanute gruppidest siin puudust pole. Kes tuleb, saab teada midagi uut või kinnitust olemasolevale.