Harjumaa aasta õppija ÕPPIJA AVE MÄNNIK (42) leiab, et viimased 13 aastat järjepidevat õppimist on olnud mõnus ja saanud üheks tähtsaks osaks tema elus. Ta on üles kasvanud õppimist väärtustavas peres ja seetõttu oli loomulik, et pärast keskkooli asus ta õppima kõrgkooli. See jäi aga kahjuks pooleli, sest lapse tervis oli emale tähtsam. „Aastaid töötasin õmblusettevõttes ja soovist areneda, läksin õppima,” räägib Ave. „Pere pesamuna hakkas juba kahenädalasena minuga koolis käima. Paraku tekkisid mul tööl terviseprobleemid, mille tõttu pidin elukutset vahetama. Nüüd õmblen vaid enda ja sõprade-tuttavate rõõmuks.”

Saatus avas Avele uue ukse: temast sai käsitööõpetaja erivajadustega laste koolis. „Eriliste inimestega tegelemine on mulle alati südamelähedane olnud. Võib-olla selle pärast, et mu vanemad on aastakümneid töötanud õpetajatena erikoolis, aga võib-olla hoopis selle pärast, et mu enda esimene laps on erilist hoolt ja õpetust vajanud sündimise hetkest alates.” Ave läks õega koos õppima Tallinna Ülikooli eripedagoogikat. Sellestki ei olnud Avele küllalt, sest magistriõpingute ajal hakkas ta õppima ka tegevusteraapiat Tallinna Tervishoiukõrgkoolis. „Kaks kooli korraga oli ilmselgelt päris raske. Tahe õppida on kõige alus, samuti oskuslik ajakasutus ja planeerimine. Hetkedel, kui kõik üle pea kasvas ja masendus vägisi võimust võtta tahtis, aitasid Avet huumorimeel ja positiivne mõtlemine. Vahvate kursusekaaslastega sai loengutes plikade moodi ahelkirju saadetud ja öösel õega kodutöid tehes võideldud kriuksuva külmkapiuksega, et see teisi ei ärataks. Koos on ikka lihtsam!”

Ave ütleb, et inimest arendab igasugune õppimine. „Inimesed, kes end pidevalt täiendavad, on paremini valmis muutusteks kiiresti arenevas maailmas. Ja see lisab enesekindlust!”