Unistused täitusid. Õppimisega üldtantsupeo loojate hulka

Pärnumaa aasta õppija Silvia Soide (35) lõpetas tänavu kevadel Eesti Rahvakultuuri  Keskuse ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi rahvatantsujuhtide kooli. Silvia aga ei olnud enne koolis rahvatantsu õppinud, ta ei ole Eestis sündinud ega osanud eesti keeltki. Ta oli vaid suur rahvatantsu fänn ja soovis avastada oma juuri.
Silvia on sündinud Vancouveris ning seal tegi ta ka Eesti rühmas tutvust rahvatantsuga. „See oli armastus esimesest sammust,“ ütleb Silvia. Temas hakkas kasvama soov rahvatantsu kohta rohkem õppida ja võrsus unistus juhendada oma rühma.
Silvia vanaema oli pärit Kihnust, kust pidi lahkuma sõjaajal. Silvia ja tema õed sündisid Kanadas ja eesti keelt ei osanud. Ometi oli Eesti kultuur Silvia südames erilisel kohal ja ta unistas, kuidas kolib ühel päeval Eestisse ja avastab siin oma juured. Ta täitis oma unistuse – kolis Eestisse ja asus Tartu Ülikoolis eesti keelt õppima. Isikliku elu sidus ta Kihnuga. Seal asutas ta ka kohaliku rahvatantsu naisrühma. Kuigi tal rahvatantsu alast haridust ei olnud, siis sai ta enda ütlusel naistega koos kuidagi hakkama. „Meie jaoks oli suur hetk, kui jõudsime 2019. aastal üldtantsupeole,“ meenutab Silvia. See oli väga suur saavutus, sest esimest korda ajaloos osalesid kihnlased tantsupeol. See avas Silviale ka järgmisi uksi. Ta sai võimaluse juhendada Kihnu lapsi ja vallalt toetuse rahvatantsujuhi õpinguteks. „Ilma toetuseta poleks ma suutnud kooli eest tasuda ja olen seetõttu igavesti tänulik Kihnu vallale ja tolleaegsele noorsootöötajale,“ tunnistab Silvia.
Kihnu saarelt Tallinnas koolis käimine oli muidugi katsumus. Kõige tüütumad olid hetked, kui praam halva ilma tõttu ei sõitnud ja Silvia jäi saarele kinni. Koolitust üritas ta kuulata Zoomis. Kuna eesti keel on Silviale võõrkeel, oli tal kohati raske sõnu ära tunda. „Õnneks olid koolikaaslased väga lahked ja abivalmid ning aitasid mind isegi siis, kui küsisin neilt lõputult „mida see tähendab“,“ on Silvia tänulik.
Peatselt muutus aga Zoomis rahvatantsu õppimine tavapäraseks. Koroonaviiruse tulekuga muid valikuid ei jäänud. Silvia tunnistab, et see pani tema keeleoskuse proovile. „Tihti leidsin ennast pärast tunde zombina diivanil istumas, sest mu aju oli teisele keelele keskendumisest nii väsinud,“ räägib Silvia. Lahenduse leidis ta tundide lindistamises, et neid hiljem uuesti kuulata. See aitas. Unistused täitusid. Silvia läbis edukalt rahvatantsujuhtide kooli ja tänavu mais ulatati talle lõputunnistus.

Mida on õppimine teile andnud?
Õpingud on andnud mulle palju enamat kui lihtsalt uusi teadmisi ja oskusi rahvatantsus. Muidugi tahtsin minna kooli, et õppida rohkem Eesti rahvatantsu kohta ja saada tantsijatele paremaks juhendajaks. Aga ma ei oodanud seda, kui vajalik on kool ja koolikaaslased mu hingele. Sain endale uue pere, kellel on samad huvid ja unistused. Nad inspireerivad mind pidevalt olema parem juhendaja ja suurem unistaja.
Minu jaoks oli kõige olulisem, et tänu kooli lõpetamisele on mul nüüd kutsetunnistus. Kui peaksin nüüd minema näiteks Vancouverisse, saaksin õpitut jagada ja nad võiksid mind usaldada. 

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Kõige põnevam muutus on suur au kuuluda 2025. aasta üldtantsupeo meeskonda. Ma ikka näpistan ennast, et veenduda – ega ma und ei näe! Meeskonnas on küll minust palju olulisemad juhendajad, aga mul on suur au ühes ruumis nende seltsis istuda ja näha, kuidas tantsupeo loomise protsess toimub. Mul on koht esireas, et õppida, kuidas andekad juhendajad panevad kokku maagilise sündmuse. Ma ei usu, et see võimalus oleks tekkinud koolis käimata. Olen nii tänulik ja põnevil, et näha, kuhu see kõik mind viib.

Autor: Tanel Raig