Ajakirja kaanele fotot valides jäi pilk pidama noortel. Neil, kes peavad esmajärjekorras õppima ja alles siis muuga tegelema, sest see on nende töö. Õigemini, peaks olema: seisame Eestis silmitsi ehmatavalt suure (põhi)koolist väljalangenute seltskonnaga. Sellel omakorda on põhjuslik seos murekohaga, millele viitab käesoleva Õpitrepi intervjuus haridus- ja teadusminis- ter Jaak Aaviksoo. „Võib-olla on kaugemalt vaatajatel õigus, kui nad osundavad Eesti kõige suuremale haridusprobleemile: kolmandikuni ulatuv tööealiste inimeste arv, kellel puudub igasugune kutse-, ameti- ja erialane ettevalmistus,“ nendib minister.

Mind ennast ehmatas seekordseid lugusid toimetades aga asjaolu, et liiga suurt rolli koolist väljalangemisel mängib seesama kool. Õigemini suhted õpetajate ning klassikaaslastega. See on lubamatu.

Juba aastaid on täiskasvanute gümnaasiumide ning ametikoolide, kuhu võetakse õppima ka põhihariduseta noori, töötajad rääkinud, et töötavad mitmekordse koormusega, sest tegemist tahab ka kolleegide tegemata jäänud töö. Nende kolleegide, kelle juurest õnnetu väljalangenu tuli. Sellest on äärmiselt kahju. Enesekriitiliselt peaksid peeglisse vaatama ka lapsevanemad.

Kuid vaadakem seda pooltühja, st siis pooltäis klaasi optimisti pilguga: hea, et sel noorel on, kuhu minna. Ja hea, et ta läheb! Mis sest, et temast saab täiskasvanud õppija varem, kui oleks pidanud. Noorte hulk täiskasvanuhariduses on märkimisväärne – las seekord olla ajakirja kaanel nemad.

Agne Narusk