Reet Kikkas: koolitajaks olemine on olnud minu elu töö

Poole sajandi pikkuse õpetajatöö kogemusega Reet Kikkas on Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli direktor ja füüsikaõpetaja. Kuid mitte ainult. Ta tegeleb ka kooli õpilasesinduse juhendamisega ning aitab õpetajatel arvutialaseid teadmisi omandada ja neid praktikas kasutada, sh elektroonilistes õpikeskkondades tööd teha. Üheks tähtsamaks ülesandeks peab Reet põhihariduseta noorte ja eriti noormeeste kooli tagasitoomist. Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli eesti keele õpetaja Maie Peda leiab, et Reeda tasakaalukas ja rahulik juhtimisstiil on vilja kandnud, sest haridustee pooleli jätnud õpilased tahavad täiskasvanute keskkooli tulla ja seal õppida.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?
Sain õpetajakoolituse Tartu Ülikoolis. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle oma kodulinna kahes koolis, üks neist päevakool ja teine tolleaegse nimega kaugõppekeskkool ehk täiskasvanutele mõeldud kool. Minu koolitajaks kujunemisel olid õpetajateks just kogemustega kolleegid kaugõppekoolis. Ühelt kolleegilt sain häid aine- ja metoodikaalaseid juhiseid, teiselt aga oli õppida nippe ja kavalusi, kuidas täiskasvanud õppijatega suhelda. Imetlesin nende tööd ja olen neile väga tänulik. See on ka põhjus, miks ma mõne aasta pärast valisin põhitöökohaks täiskasvanute kooli. Edasi järgnes mitu aastat iseseisvat õppimist, et leida oma tee koolitajana ja end pidevalt arendada. Koolitajaks olemine on olnud minu elu töö.

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Teiste koolitamiseks peab koolitaja pidevalt õppima, kuidas koolitust ette valmistada ja läbi viia, millised olid tulemused, mis läks väga hästi, mis kehvemini ja mis ei toiminud üldse. Koolitajat arendavad tema koolitatavad, nendelt näed oma vigu ja saad teha parandusi. Vajalik on ka koostöö kolleegidega, kogemuste vahetamine. Oluline on  iseseisev töö uuema kirjanduse ja kirjatükkidega ning ka osalemine koolitustel ja seminaridel, et olla kursis kõige uuemaga.

Millised on koolitajana need hetked, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Kui õppija tuleb nõu küsima või lihtsalt rääkima, et oma ettepanekutega koolielu paremaks korraldada. Või tuleb ja tänab, nagu see on kombeks lõpuaktustel. Või kui sügisel tulevad uued õppijad ning on ärevil ja natuke isegi hirmunud eesseisvast kooliteest, aga kui suudan neile rahulikult seletada, mis ja kuidas koolis hakkab olema ja nad jäävadki koolis käima ning mitme aasta pärast oma õpingud lõpetavad, siis tunnen, et see on tõesti vahva!