Olles 17 aastat olnud „täiskohaga” ema, olin võõrdunud nii inimestest kui ühiskondlikust läbikäimisest. Õppimisega algas minu ühiskonda „taastulemine”
Võrumaa aasta õppija Aili Valb (46) unistas peale keskkooli psühholoogiaõpingutest, kuid unistuseks need jäidki. Esimeseks töökohaks sai hoopis majanditevaheline lasteaed. 17 aastat kodus täiskohaga ema ametit pidanud naise sõnul oli ta Võrumaa serval elades võõrdunud nii inimestest kui ühiskondlikust läbikäimisest. „Nii tuligi tõelise julgustüki ja väljakutsena osalemine Võrumaa Partnerluskogu pilootprojektis „Tugiisikud töötutele” 2003/04. aastal. Just sealt algas minu ühiskonda taastulemine,” on Aili tagantjärele tänulik inimestele, kes teda tookord sinna kutsusid. Üks asi viis teiseni. Juba 2004. aasta oktoobris avanes võimalus tööle asuda raamatukogu juhatajana oma kodukohas. Kuna puudus vastav erialane ettevalmistus, oligi õppima asumise peamiseks põhjuseks erialase kutsekvalifikatsiooni taotlemine. Liiatigi oli raamatukogutöö olnud naise kaugeks lapsepõlveunistuseks.
Ema õppimisega saabunud elukorraldusega kohanemine tähendas pereliikmete jaoks nii mõnestki mugavusest loobumist. „Olen tohutult tänulik oma pere toonasele mõistvale suhtumisele, kannatlikkusele ja toetusele. Õppimine pere ja töö kõrvalt ei ole ainult õppija asi vaid nõuab kõigilt osapooltelt tubli tüki oma panust. Tagantjärele on pereliikmed tõdenud, et toonane aeg oli heaks iseseisvuse proovikiviks,” meenutab Aili.
Väikestes maakohtades on raamatukogu sageli kohaks, kuhu on koondunud paikkonna seltsielu. Sellest lähtuvalt on olnud otsene vajadus õppida juurde ka kõikvõimalikku külaliikumisega seonduvat: alates mittetulundusühingu moodustamisest ja raamatupidamisest, lõpetades projektijuhtimise ja ettevõtlusega. MTÜ Luutsniku Külaseltsil, mille eestvedajaks on tubli naine alates 2005. aastast, on tulemas huvitavad ajad ja suured teod: ees seisab oma külakeskuse kujundamine, kus, lisaks muule, on Ailil unistus avada õpikoda. „2008/09. aastal läbitud andragoogi kvalifikatsioonikursuselt omandatud teadmised kuluvad nüüd marjaks ära liikumaks õppija rollist koolitaja rolli poole,” arvab ta. Kolleegide arvamusele tuginedes näib, et Luutsniku ilma Ailita enam läbi ei saa!