Järgmise täiskasvanud õppija nädala moto on ilus: õppimine seob põlvkondi. Seda, mida me tegelikult niikuinii iga päev teame, aga kipume suure kiiruga ära unustama, tuletatakse meile oktoobri alguses iga päev meelde. Siis see õppija nädal traditsiooniliselt toimubki.

Aga me ei pea ootama nii kaua. Lähme veel täna vanaema juurde ja palume tal näidata, kuidas enne vaibakudumist sidust teha. Teadsite, mis see on? Mina ei teadnud enne, kui ämma kangastelje ja kaltsuvaiba hingeellu süvenesin, ja hea on, et süvenesin, sest minuga koos uuris lõime käärimist ka peagi neljaseks saav tütretirts. Meil oli koos hea olla, ja kui te arvate, et rääkisime vaid kangakudumisest, siis eksite.

Õppima peab. Ka koolipingis või auditooriumis. Tööpuudus meie väikses riigis on üüratu, nii panen noortele südamele – minge edasi (või tagasi) õppima.

Sest siis, kui tulevad paremad ajad, on vaja taas ka teadmisi ja oskusi. Küll need tulevad. Mitte enam gümnaasiumi lõpetaja nooruses on õppimine lausa päästerõngaks. Kallis? Kuulge, naabrinaise poole koguneda, head raamatut lugeda, portselani maalida või kindakudumist õppida ei maksa midagi. Hea uudis on see, et kutse- ja huvialakoolid pakuvad sel kevadel taas põnevaid ja vajalikke kursusi.